Aksel Peeling

• Sünd Saaga EAA.1227.1.129:341?629,1472,2162,150,0
• Nime muutmine:Saaga ERA.2006.1.209:52?646,2217,1053,97,0
• Nimemuutus: Peenmann → Peeling 4. mai 1936
• 1938 - Undla vald, Orutaguse küla, Liblika talu
• PEELING Aksel, sotamies, s. 2. I 1925 Virumaal Vohnja vallas. Põllumees. Soome armeesse 21. X 1943, väljaõppel Taavettis 8./JT200-s. Tõrjelahinguis Viiburi lahel ja Vuoksel. Vabastati teenistusest 18. IX 1944, siirdus Rootsi, metsatööline, meremees ja sporditarvete kaupluse omanik. 1992. a-st elas Järvamaal. Raamat "Vabaduse eest" lk. 247.
• Tallinna Metsakalmistu, V, SP, 13, 2-kohaline kirstuplats

...............
Süda päevas

Taadi mustad lokid hallitasid juba paarkümmend aastat. Mitte ainult et hallitasid, kulunud oli nad ka. Igal varahommikul kui koer küsimise peale õue lastud ja kassi silgud külmkapist sulama tõstetud, seisatas taat esikus kärbsesitase peegli ees ja tõmbas päevinäinud kammitükiga siuh-siuh läbi kunagise karmi padriku. Kamm oli karvane. Iga päevaga kogus karvu üha rohkem, nii et tundus lausa imena, et neid veel ka pähe jätkus. Ometi jätkus. Ihu andis aastatele vastumeelselt järele.

Taat oli noores põlves ilus sirge poiss olnud, sihuke üleküla mastimänd, kes juba kaugelt tüdrukuparvi sädistama ja ohkama suutis panna. Ega tal muidugi suurt asja sellega olnud, tal oli oma salajane südame- ning silmarõõm kelle ripsmetevärelust igatseda, aga edevusetäiteks käis too siutsuparv ikka. Mõnikord õhtuti, siis kui videvik tasakesi läbi akna tuppa puges, valgusid taadi mõtted lausa iseenesest sellesse aega ja kortsmooniku viis kõrvus lõi jalaga takti. Puus ei teinud siis häda. Ja põlved ei ragisenud. Aastad veeresid tagurpidi.

Muidu aga olid taadi päevad üsna ühte nägu. Ikka sada halgu saagimist, et musklijõud rooste ei läheks. Õhtused uudised ilmaeluga kursis olemiseks. Ja pühapäeviti miljonivõit tugitoolimängus. Koerale konti, kassile silku. Kesknädalasel piimapäeval oli naabrite juurde asja. Naabrimees, natuke rohkem kui kulunud, viiekümnendates traktorist käis taadi juures kaootilisemalt, enamasti viinaraha otsa lõppedes või kui eit pärast järjekordset korralist keretäit kodust leebet tõmbas.

Surnuaedu taat ei armastanud. Plats oli tal küll olemas, täitsa prominentne plats prominentses kalmuaias nagu soomepoisile kohane, vanas eas leitud mutigi juba seal ees ootamas, aga niikaua kui jalad veel liikusid ta sinna eriti ei kippunud. Kaugusest oli hea ettekäänet leida. Ja ärapeetud aastatest sinna juurde.

Oma kirevat elu kandis taat endaga kogu aeg kaasas nagu hallitavaid lokkegi. Teistega jagas seda harva, siis ka humalavirdest tuge leides, aga lood olid liialt lõbusad, nii et kõik igatsetud igatsused ning valutatud valud jäid kehvema kõrvaga kuulajale kuulmata. Kare keel varjas hoolega hellusest üle ääre kobrutavat südant. Kes tahtis, sai ise aru, kes ei saanud, ena asja. Egas mõistmist meetrikaupa jagata.

Täna sehkendas taat põlluservas. Pealt paistis see möödunud kevadel istutatud kuusehakatiste rohust päästmisena, tegelikult oli ootamine. Sest lapsed olid lubanud tulla. Ei, mitte enda omad, enda omad olid kusagile ilma peale pillatud. Aga tal oli õde ja vennad ja neil lapsed ja nende lastel lapsed. Neid ta nüüd omaks pidaski.

Taat kummardus, kratsis järgmise kuuselapse okkad puituma kippuvast heinast puhtaks. Maantee heki taga mürises vahetpidamata ajast ette ruttajate pedaalisurves. Et neil ka nii kiire peab koguaeg olema, just nagu eluga saaks võidu sõita! Pikalt käänuliselt teelt koju tagasi jõudnud taat hoolis aastate kasvatatud rahust iseenda sees.

Üks masin keeras suurelt teelt maha, peatus postkasti juures. Taat ajas end ägisedes sirgeks, pühkis silmadest sinna valgunud vee ja eksinud kärbsed. Kuusekasvatusega sai siis tänaseks ühele poole.

Südapäev sumises sumedalt.

(üles kirjatud Taadile mõeldes 26.07.2004)