Anna Hedwig* Büll

Anna Hedwig Büll (sündinud Anna Hedwig Bühl, 5. veebruar (vkj 23. jaanuar) 1887 Haapsalu – 2. oktoober 1981 Lobbach-Waldwimmersbach Saksamaa[1]) oli baltisaksa päritolu Eesti kristlik misjonär Lähis-Idas, kes päästis tuhandeid armeenia orbe Türgis toimunud armeenlaste genotsiidi ajal. Selle tegevuse eest sai ta armeenlastelt hüüdnime "Emake Büll".

• https://en.wikipedia.org/wiki/Anna_Hedvig_B%C3%BCll
• https://en.wikipedia.org/wiki/Map_of_Salvation
• https://et.wikipedia.org/wiki/Hedwig_B%C3%BCll
• Personaalraamat. Saksa pihtkond; EAA.1239.1.189; 1871-1919
• Алфавит к списку членов ...; EAA.2583.1.185; 1909-1920

Foto - Kodanike avaldused ja Siseministeeriumi otsused ...; ERA.957.9.27; 09.09.1920-29.12.1921 http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110100484929&img=era095...

• http://vikerraadio.err.ee/v/eesti_lugu/saated/6b3b96d0-fc55-4346-85...
• https://kultuur.err.ee/1609230435/piret-jaaks-vagivald-hiilib-lahem...
• https://menu.err.ee/1609168366/eesti-misjonar-paastis-armeenia-geno...
• Dokfilm Päästekaart, treiler: https://www.youtube.com/watch?v=Dt7eEyXveoY

http://online.le.ee/2014/08/22/meilgi-on-oma-ema-teresa/ Meilgi on oma ema Teresa
Ene Pajula 22. august 2014, 15:04 /Hedvig Bülli ausammas Haapsalu Promenaadil. Foto: Arvo Tarmula./

Küllap on haapsallased märganud, et Promenaadile on tekkinud üks veider, et mitte öelda kole hauasammas, mis on pühendatud Hedvig Büllile. Ehk on nad märganud sedagi, et selle maja seinale, kus asub Iloni Imedemaa, panid armeenlased juba 1989. aastal tahvli, millega tähistatakse Hedvig Bülli sünnimaja. Aga kes on Hedvig Büll, seda teatakse vähe. Nüüd, mil olud Süürias on juba pikka aega ärevad, oleme välisuudistest kuulnud mitmel korral Aleppo linnast ning sellestki, et seal kandis elab palju armeenlasi. Viimased sattusid sinna muu hulgas tänu Hedvig Büllile. Ja et need armeenlased on rahvusvahelise avalikkuse silmis paariast presidendi Bashar al-Asadi toetajad, sest Bashar al-Asadit võib süüdistada nii mõneski kuriteos, aga ta ei ole islamistist usuhull.

Väike vapper misjonär
Kui ma 1989. aastal Haapsallu kolisin ja Hedvig Büllist teada sain, rääkisin oma tuttavatega Tallinnfilmist, mis oli veel täiesti olemas, et Haapsalust on pärit selline põnev naine. Et ehk saaks Armeenias ära käia, seal filmida ning rääkida inimestega, kes Hedvig Bülli tundsid. Helistasin ka Armeeniasse, et tahaksime teda Eestis paremini tutvustada. Sealt öeldi mulle, et see naine on nende tšurr. Nad tegelevad tema tutvustamisega ise. Nüüd on tollest ajast 25 aastat möödas, Tallinnfilm teadagi ammu hingusele läinud ega ole armeenlased isegi Hedvig Bülli tutvustamisega eriti edukad olnud. Ometi oleks ta seda väärt, sest Haapsalus sündinud ja kasvanud tüdrukust sai Armeenia Ema, kes minu arusaamist mööda saatis korda kraad kangemaid tegusid võrreldes isegi ema Teresaga.

Hedwig Büll sündis Haapsalus 5. veebruaril (vana kalendri järgi 23. jaanuaril) 1887 varaka kaupmehe Ernst Gottlieb Theodor Bülli ja tema abikaasa Alma-Louise Wilhelmine Stürmeri peres. Kodakondsed ootasid kärsitult uudist poisi ilmaletuleku kohta, sest kolm ilusat väikest tüdrukut – Olga Jenni Katerine (1880), Sophia Charlotte Elisaveta (1881), Alma Henriette (1884) – neil juba oli. Oodatud sõnumit ämmaemandal elevil isale paraku ei olnud. „Nii mehine tüdruk, terve ja tugev,” lohutas ta, pistes pisikese krimpsus pambu isale sülle. Vastse ilmakodaniku ristis kohalik pastor kodus täpselt kuu aja pärast Anna Hedvigiks. Tüdrukule endale meeldis nimedest rohkem Hedvig, sest ise kasutas ta edaspidi just seda nime. Hedvig oli lahtise peaga tüdruk, kes õppis vanemate õdede kõrval peaaegu märkamatult lugema. Eriti hõlpsalt hakkasid talle külge keeled: kodus kõneldavale saksa keelele lisandus märkamatult õues ja köögis räägitav eesti keel; bonne aitas järje peale prantsuse keelega; algkoolis, mis ka oli sealsamas Kooli tänaval – sellest ju tänava nimigi –, lisandus vene. 14. augustil 1901 lõpetas ta Haapsalu linna tütarlastekooli, kus tema õppeedukus hinnati eeskujulikuks.

Hedvigi isa kuulus jõukasse baltisaksa kaupmehesuguvõssa, kus järeltulijate haridusele suurt rõhku pandi. Hedvig tahtis samuti enamat kui pruuditurul hädavajalik õmblus- ning keetmisoskus. Tollasel Venemaal naised kõrgkooli ei pääsenud, küll aga võisid nad end täiendada mitmesugustel kõrgematel kursustel. Tõenäoliselt lahkus Hedvig Haapsalust täisealiseks saades 1905. aastal. Edasise hariduse sai ta Püha Anna Evangeelse Luteriusu kiriku koolis St. Peterburgis, kust ta sai koduõpetaja kutse. Sellega said tema Venemaa-võimalused otsa. Ent soov maailmas ringi vaadata ja edasi õppida oli alles. 1907. aastal oli ta juba Saksamaal, kus astus piibliinstituuti. Kristlik humanist Büllide peres oli usk au sees ja Hedvig kasvas üles kristliku humanismi põhimõtete vaimus. Huvi misjonitöö ja heategevuse vastu tärkas tal juba lapsepõlves ning seda huvi järgides valis ta ka oma haridustee.

1909. aastal kirjutasid Euroopa ajalehed armeenlaste pogrommidest Ottomani impeeriumis. Saksa kiriku- ja misjoniorganisatsioonid kogusid humanitaarabi ja avasid Kiliikias lastekodusid. Sooviga aidata kaasa kristlike laste päästmisele sõitis Marashi Beiteli-nimelisse lastekodusse 1909 (mõnedel andmetel ka 1911) tööle ka Hedvig Büll, olles siis 22- või 24aastane. Õppis mõne kuuga ära türgi ja hiljem ka armeenia keele. Elu lastekodus oli nagu elu lastekodus ikka. Orbude eest tuli päevast päeva hoolitseda; peale selle töötas Hedvig Büll ka koolis, õpetades looduslugu ja usuõpetust. Teisalt oldi pidevas sõjaseisukorras. Saksa misjonäridest kasvatajad riskisid pidevalt oma eluga ja nii mõnigi neist langes ise genotsiidi ohvriks. Nõudis vaprust eirata Istanbulist tulnud käske, mis nõudsid armeenia laste üleandmist türgi lastekodudesse. Üks kunagisi kasvandikke A. Kesarents kirjutas 1987. a: „Õde Büll tegi üliinimlikke pingutusi, et päästa laste elu. Miski ei takistanud teda lihtsalt lahkumast, pöördumast tagasi koju omaste juurde ja unustamast kõiki neid õudusi. Ent ta jäi.” Tigran Armenjan, kes pidas Hedvig Bülli oma emaks, kirjeldas 1980ndate lõpus üht seika. Oli aasta 1911. Armeenia rahvast rõhus Türgi sultani ike. Marashi linnas käis järjekordne pogromm. Kiriku õuel tungles kuni neli tuhat naist-last, et pühakotta pakku pääseda. Korraga ronis kirikut ümbritsevale müürile väike heledapäine neiu ja needis sealt valjuhäälselt türklasi, et need kaitsetutele kallale tulevad: „Jumal näeb seda kõike!” Siis aga leidis ta lahtise kivi ja viskas ründajate sekka, ärgitades sellega teisigi armeenia naisi vastu hakkama. Need asusidki tema kõrvale kive loopima, hoides väge tagasi seni, kuni kirikuaia värav kinni saadi. Türklased pidid selleks korraks häbiga taanduma. „Hiljem sain teada, et selle jumalast saadetud tüdruku nimi, kes meid tol korral ja palju kordi edaspidigi päästis, oli Hedvig Büll. Ta oli väga ilus – jumalanna, tõeline jumalanna!” olevat Tigran Armenjan pisarsilmil kinnitanud. Beitelis töötas Hedvig Büll 1919. aastani. Siis saatsid Kiliikia okupeerinud Prantsuse väed ta saksa heategevusorganisatsiooni esindajana maalt välja. See ei pannud Hedvigit loobuma.

Armeenia asula Süürias
Ta veetis aasta Euroopas, lõi kontakte heategevusorganisatsioonidega, otsis lahkeid annetajaid ja valmistas ette oma uut tulekut. Muuhulgas käis 1921. aasta alguses ära ka Haapsalus, kohtus kodustega ning taotles endale optandina Eesti kodakondsuse. Jäi sellele truuks surmani 1981. aastal. 1921. aasta keskpaiku naasis Hedvig Süüriasse juba prantsuse heategevusorganisatsiooni „Abi idakristlastele” esindajana. Annetatud raha eest ostis ta Aleppos (praeguses Süürias) maatüki ning viis Marashi armeenlased sinna üle. Kui koliti, oli maatükk veetu kõrb. Aleppos tuli kogu see tuhandetesse ulatuv naiste-laste seltskond majutada, toitlustada, kooli panna ja tööga varustada. Algsed barakid ehitati savist ja palmiokstest, korralikumad elamud saadi hiljem. Siis, ühel suvel, puhkes katkuepideemia. Hedvig Bülli kutse peale tuli kohale neli armeenia arsti, ta muretses ravimeid, tõmbas selga valge kitli ja asus ka ise põetama. Haigusele pandi piir, aga tulevikule mõeldes leidis ta võimaluse ehitada ja sisustada haigla. Järjepanu asutas armeeniakeelseid koole ja kangakudumis/käsitööettevõtteid naistele, et nad saaksid ise endale leiba teenida.

Sarm ja pühendumine
Kogu Hedvig Bülli lugu näib uskumatu. Tema pühendumus ja energia tundusid olevat piiritud. Kiriku liine pidi korraldati Euroopas korjandusi, aga ikkagi tundub, et hästi suur osa õnnestumistes oli tema isiklikul sarmil. Ta kasvandikud on kirjeldanud, kuidas ta korraldas Aleppos vastuvõtte eri riikide saadikuile, poliitikuile, ärimeestele, et leida tänapäeva mõistes sponsoreid ja turustada armeenia naiste toodangut. Pani kõik istuma pika laua taha, kus lapsedki sõid, ja pakkus neile plekk-kaussidest sama putru, mida kasvandikelegi. Asi igatahes toimis. Aleppo asundus lõpetas tegevuse 1951, kui enamik sealseid elanikke naasis Nõukogude Armeeniasse. Büllile sissesõiduluba ei antud ja temast kui kristlikust misjonärist ei tohtinud nõukogude ajal rääkidagi. Büll läks Saksamaale ja jätkas veel aastaid heategevuslikku tööd – avaldas raamatuid, osales rahakogumisprojektides. Oma elupäevad lõpetas ta 94aastasena 2. oktoobril 1981 misjonäride vanadekodus Lääne-Saksamaal. Armeenia armeenlased kuulsid temast esimest korda alles 80ndate lõpus.

____________

http://haapsalu.eelk.ee/doc/ajakirjad/Juuli.pdf "Johannese sõnumid" EELK Haapsalu Püha Johannese kogudus JUULI 2014

RISTIKIVI HATŠKAR ANNA HEDWIG BÜLLILE: Promenaadile püstitati Haapsalust pärit ja meie kogudusse kuulunud misjonärile Anna Hedwig BÜLLILE armeeniapärane ristikivi. „Armeenia rahvas ei unusta kunagi neid, kes meid aidanud on,“ ütles Eesti Armeenia rahvusühingu juht Razmik Ivanjan Lääne Elule. Anna Hedwig Büll tegutses 1915. aastal türklaste genotsiidi ajal misjonärina ning aitas päästa tuhandeid armeenlasi. Mälestuskivil on kiri: „IN MEMORIAM ANNA HEDWIG BÜLL - TÄNUGA EESTI ARMEENLASTELT“. Basaldist tahus hatškari välja armeenia meister ning see toodi Eestisse lennukiga.

Anna Hedwig Büll sündis 5. veebruaril 1887 Haapsalu ja suri 2. oktoobril 1981 Lobbach-Waldwimmersbachis Saksamaal. Ta oli baltisaksa päritolu Eesti misjonär Lähis-Idas, kes päästis tuhandeid armeenia orbe Türgis toimunud armeenlaste genotsiidi ajal. Selle tegevuse eest sai ta armeenlastelt aunime "Emake Büll". Ta isa oli jõukas Haapsalu kaupmees Ernst Gottlieb Teodor Büll ja ema Alma Luise Wilhelmine Stürmer. Teodor Büll oli mõnda aega ka Haapsalu linnapea. Hedwig õppis 1898-1901 Haapsalu linnakoolis ning seejärel jätkas gümnaasiumi õpinguid Peterburis. 1906. aastal sõitis ta Saksamaale Malche piiblikooli kavatsusega asuda teenima Armeenias. 1911. aastal sõitis ta tööle Türki Marashi. Seal õppis ta ära türgi ja armeenia keele. 1916. aastal viidi Büll üle Marashi lähedel Haruniye külas tegutsevasse varjupaika ja kooli. Esimese maailmasõja lõppedes saatis Türgi valitsus 1919. aastal Saksa heategevusorganisatsioonide esindajad maalt välja. Senistest varjupaiga õdedest võis kohale jääda ainult Büll kui Eesti kodanik. Haruniye varjupaik läks alul Ameerika ning seejärel Prantsuse katoliikliku misjoni juhtimise alla. Lõpu aastail oli Haruniye varjupaigas ligi 200 last. Büll sai käsu varjupaik üle anda augustis 1919. Järgneva aasta veetis Büll Euroopas. 1921 külastas ka Eestit vormistamaks dokumendid ning tegelemaks kinnisvara ja rahaasjadega, samuti korraldas ta Haapsalus palvetunde. 1922. aastal läks Büll Süüriasse Alepposse, kuid nüüd juba Prantsuse heategevus organisatsiooni "Abi Idakristlastele" esindajana. Aleppo lähedal asus 13000 elanikuga armeenia põgenike laager. Algselt juhtis Büll kahte armeenia kooli. Seejärel võttis ta üle armeenia protestantliku tüdrukutekooli juhtimise, kus õppis umbes 360 last. Ning organiseeris ja juhatas köögi tegevust, kus 700 last said iga päev tasuta kausitäie suppi. Bülli osalusel avati haigla ja ambulatoorium. Loodi vaibakudumistööstus, kus töötasid põhiliselt lesknaised, naised tegid ka käsitööd. Nende toodangut müüdi Euroopasse. Õnnestus saada finantsabi laste õpetamiseks. Euroopas leidus inimesi, kes vormistasid armeenia laste kauglapsendamise ning saatsid õppeperioodil “oma” lastele ühe kuldmündi kuus. Büll rajas kaks hoonet -- ühe kristlike koosolekute tarbeks ning teise ambulatooriumi ja töökodade tarbeks. Ta asutas stipendiumi lastele, aitas ehitada elumaja kodututele lesknaistele ning töötas selle nimel, et armeenlastele eraldataks maatükke elamuehituseks, organiseeris ehitusmaterjalidega varustamist, veevarustussüsteemi rajamist, mägedes lastele mõeldud tervisekeskuse ehitamist, rajas kooli ja misjonikeskuse kristlastest araablastele. 1938. aastal viidi Büll üle Süüria linna Hassakasse, kus ta juhtis kuni 1942. aastani kooli ja evangeelset kogudust. Seejärel töötas ta paar aastat Jeziras (Mesopotaamias). 1946-1955 töötas ta taas Aleppos. Kui pärast Teist maailmasõda algas armeenlaste repatrieerumine Nõukogude-Armeeniasse, kavatses Büll sinna sõita koos oma kasvandikega, kuid ei saanud sissesõiduluba Nõukogude Liitu. Nõukogude ajal temast Armeenias ei räägitud. Armeenia armeenlased said esmakordselt temast laiemalt teada alles 1980. aastate lõpus. Aleppost läks Büll edasi Euroopasse: Prantsusmaale, Šveitsi ja Saksamaale, kus tegi aastaid heategevustööd. 1968. aastast alates elas Büll misjonäride varjupaigas Saksamaal Heidelbergi lähedal Lobbach-Waldwimmersbachi linnakeses. Hedwig Büll suri 2. oktoobril 1981 ning maeti 5. oktoobril Lobbach-Waldwimmersbachi kalmistule teiste misjonäride kõrvale. Armeenia-Eesti Kultuuri Selts paigaldas aprillis 1989 Bülli kunagisele kodumajale Haapsalus Kooli tänav 5 mälestustahvli. Jerevanis armeenia genotsiidi memoriaalis Tsitsernakaberdis asetati 2003. aastal Bülli haualt toodud peotäis mulda genotsiidi vastu võidelnud avaliku elu tegelastele pühendatud “mälestuste müüri”.