Eduard Vilde

Eduard Vilde (4. märts 1865 Pudivere, Pudivere mõis, Avanduse vald (Simuna kihelkond) – 26. detsember 1933 Tallinn) oli eesti kirjanik ja Eesti diplomaat, kriitilise realismi algataja ning silmapaistev eesti kirjanduse esindaja.

• http://et.wikipedia.org/wiki/Eduard_Vilde
• http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/vilde_eduard2
• https://galerii.kirmus.ee/erni/rmtk/vild/taba_ftx.html
• https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud?id=14062&page=1
• https://krzwlive.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?it...
• Sünd vkj. 20.02.1865
• Personaalraamat. Pudivere, Võivere, Kärsa, ...; EAA.1229.1.166; 1851-1864
• http://www2.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=4208
• Tallinna Aadressiraamat
• http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?i...
• Tallinna Aadressiraamat
• https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=wabamaa19220509.1.2 Põhjendamata süüdisuse vastu.
• https://elu.ohtuleht.ee/674772/painav-salasuhe-laastas-eduard-vilde...
• Rahel Ushmarova(1887-1966) https://dea.digar.ee/page/vabaeestisona/1972/08/24/2
• http://vseslova.com.ua/word/%D0%92%D0%B8%D0%BB%D1%8C%D0%B4%D0%B5_%D...
• Viimne rahupaik (Kultuurilooline haud)

Eduard Vilde elulugu

Eduard Vilde sündis 1865-ndal aastal 20. veebruaril kell 9 õhtul Pudiveres. Ta isa, Jüri Vilde, oli kubjas. Ema Leenu oli toatüdruk. Eduardil oli ka õde, kuid tema sündis 8 aastat hiljem. Mõned nädalad peale Eduardi sündi lahkus pere Pudiverest ning kolis Muuga. Muuga mõisast sai Eduard Vilde kasvukodu. Seal möödus ta lapsepõlv ning alles 1880. aastal kolis pere Tallinna.

Isa Jüri oli tagasihoidlik, suure kohusetundega, aus ning pehme iseloomuga. Ema Leenu oli seevastu elavam, jutuhimuline, mõisarahvaga seltsiv. Eduard Vilde nimetab end ema universaalpärijaks, isalt polevat ta midagi saanud.

Elu Muuga mõisas kirjeldab Vilde oma mälestustes “Iseenesest” ja “Katked minu elust”. Tema õde kirjeldab ta elu üksikasjalikumalt.

Tuli aeg teadmisi omandada. Alguses läks kõik libedasti. Poiss õpis lugemise juba 6 aastaselt selgeks. Ta pandi õppima mõisa metsaülema proua Auguste Treubergi koduõpilaste ringi. 1875. aastal. astus Eduard nn. Kentmanni kooli, mille ametlik nimetus oli Pastor Lutheri Poeglaste Vaestekool. Kahe aasta pärast lõpetas ta selle mitte eriti hästi ning Tallinna kreiskooli pääsemiseks pidi ta kursust kordama. Ta astus Wietingi esimesse elementaarkooli. Seal õpis EV ühe semestri ning pääses kreiskooli (tänapäeva VHK Gümnaasium). Kolme aasta pärast lõpetas ta selle.

Peale kooli hakkas Eduard Vilde aega veetma lugemise ja teatris käimise abil. Luges enamasti välismaa autorite teoseid. Eesti kirjandusest luges ta vaid ajalehti. Nii õpis ta eesti kirjakeele ära. Ning ta hakkas tegelema kirjutamisega. 1882. aastal valmis ta esimene jutt “Kurjal teel”. 1883. aastal sai ta ajalehe “Virulase” töötajaks. Elas Karjakülas vanemate juures.

Keilas tutvus Eduard Vilde August Buschiga, kes oli hiljem tema raamatute kirjastaja. Samamoodi ka J. H. Vahtrikuga.

1887. aastal tegi Vilde katse omandada Tartu “Postimeest”. Kuid see ei tulnud välja kuna ta lihtsalt ei viitsinud seda toimetada. Tagantjärele nimetab autor seda katset hulljulguseks.

Tartus töötades tutvub ta kohaliku seltsiga "Vanemuine", kus A. Wiera oli näitemängu direktoriks. Aastal 1888 mängib 23-aastane kirjanik Richard Leidenau varjunime all Shakespeare’i "Venedigu linna kaup­mehes" Antonio osa ja Raupachi laulumängus «Jenoveva» krahv Siegfriedi osa.

Pärast seda 1889.a asus Eduard Vilde töötama “Revalsche Zeitung”´isse. Seal töötas ta poolteist kuud ning siis kolis Riiga, kus ta sai “Zeitung für Stadt und Land”´i liikmeks.

Noores eas oli Vildel palju tõuse ja mõõnu rahalises mõttes.

Riias kohtus ta Antonie Gronauga. Siis oli Antonie 21-aastane ilus neiu, kes töötas oma ema moeäris. Küllaltki varsti algas Eduardi ja Antonie vahel romaan ning nad põgenesid Berliini. See juhtus 1890. aasta sügisel. Berliinis said nad elada Antonie onu juures. Berliinist saatis EV “Postimehele” “Berliini kirju”, milles ta kirjeldas linna elu. Peamine sissetuleku allikas oli aga lühijutude kirjutamine.

Esialgsed suhted Eduardi ja Antonie vahel jäid teadmatuks, kuid 27. augustil 1891 nad abiellusid.

Eduard Vilde isiklikust elust Berliinis on vähe teada, kuid 1892. aasta kevadel oli ta juba Eestis tagasi - ilma naiseta. Arvatavasti olid Vildede suhted läinud rasketeks.

Antonie tuli aga Eestisse oma mehele järele ning nendel algas uus romaan. Nad elasid Karjakülas, Eduardi vanemate juures. Rahaliselt oli see periood raske, kuid varsti asus Eduard Vilde jälle “Postimehe” toimetusse. Seal pidi ta väga palju töötama ning see töö ei pakkunud talle rahuldust.

1895. aastal sõitsid Vilded Moskvasse, kus Antonie ema oli uue moeäri avanud. Moskvas elamise ajal oli Eduard Vilde peaaegu tegevuseta. Ta ei kirjutanud midagi uut ning ei leinud endale töökohta. Elas peamiselt ämma rahast. Suhted oma naisega olid jälle halvemaks läinud.

1897. aasta kevadel kolisid Vilded Narvasse, kus Eduard oli kohe kutsutud “Virmalise” toimetusse. Peaagu kogu toimetamine oli Vildele langenud. “Virmalisega” lõpetas ta suhted 11. märtsil 1898. aastal. Samal ajal katkes lõplikult tema kooselu Antonie’ga.

Eduard Vilde sõitis Tallinna ning hakkas “Eesti Postimehe” liikmeks. 1899. aastal 27. mail võttis ta ette reisi, mille sihtpunktiks oli Pariisi maailmanäitus. Reisi marsruut oli Tallinn-Berliin-Leipzig-Köln-Pariis-Viin-Budapest-Poola-Tallinn. 1901. aastal lahkus Vilde “Eesti Postimehest”.

Siis tekkis tal mõte alustada uue sotsiaalselt radikaalse ajalehega. Selle mõtega pöördus ta advokaadi K. Pätsi poole. Päts klaaris kõik juriidilised asjad ära, kogus raha ning 10. novembril ilmuski “Teataja” esimene number. See ajaleht oli tugeva vasempoolse (revulotsionäärse) kallakuga. “Teatajas” töötamise ajal saavutas EV suurima produktiivsuse. Vilde kirjutas palju naljajutte ja proosat.

1904. aastal (Vene-Jaapani sõja ajal) tekkis üks intsident sellega, et Eduard Vilde ühes restoranis “elagu Jaapan” ütles. Päts kartis, et see võib ajalehe autoriteedi rikkuda ning Vilde sunniti “Teatajast” lahkuma.

Eduard läks “Uudiste” juurde toole. See oli juba pahempoolse (kontservatiivse) kallakuga ajaleht. Eduard Vilde proovis samuti toimetada ajakirja “Reinuvader” kuid sellest ei tulnud midagi suuremat välja.

1904. aastal tutvus Eduard Vilde Linda Jürmanniga, kes oli külaneiu. Ta oli paar aastat tütarlaste koolis õppinud. Eduardi ja Linda vahel tekkis romaan.

Kuid abiellumisega tekkis probleeme selles, et Eduard polnud veel Antoniega ametlikult lahutatud. Alles aasta pärast leidis ta Antonie Riiast üles ning nad said lahutatud. Eduard abiellus Lindaga.

1905. aasta 14. oktoobril algas Eesti poliitiline üldstreik. Eduard Vilde esines palju kõnemehena ja võttis osa tänavademonstratsioonidest.

Kui streik suruti maha, algas suur vangistamise laine. “Uudised” suleti ning selle osalised võeti kinni. Vilded põgenesid Helsinkisse. Tsaari käest olid nad pääsenud, kuid 1. detsembril 1909 toimus protsess “Uudiste” liikmete vastu. Eduard Vildele määrati 6 aastat snnitööd.

Vilded põgenesid Berliini. Seal ei saanud nad kauaks jääda ning sõitsid Zürich’i. Peamiseks rahaallikaks oli jutude kirjutamine.

Koliti Helsinkisse. Eduard Vilde hakkas toimetama ajakirja “Kaak”. Kuid siis pidid Vilded jälle põgenema, Kopenhaagenisse. See aasta mida nad seal veetsid oli raskeim immigrantide elus. Raha peaaegu polnud.

Koliti Stuttgartisse paariks aastaks. Seal rahaline olukord paranes. Üldiselt selle immigreerimise perioodi ajal vahetasid Vilded elukohti väga palju.

Lõpuks sai Linda kutse tööle ühte Ameerika ajalehte. Pere läks lahku. Eduard Vilde sõitis Viini ja siis Itaaliasse. Pärast seda otsustas ta sõita oma naisele järele Ameerikasse.

Kuid teda arreteeriti ning pandi Ellis Islandi vangi. Naisele maksis palju aega, vaeva ja raha, et teda sealt välja saada. Ameerikas kuhjati Vildele igasuguseid komprometeerivaid süüdistusi. Ja üldse talle ei meeldinud Ameerikas elamine ning varsti sõitsidki Vilded tagasi Euroopasse, täpsemalt Kopenhaagenisse. Seal veetsidki Vilded suurema osa pagulasperioodist (1911-1917). Ükskord juhtus tal õnnetus. Revolvrit välja võttes lasi ta endale kuuli kätte, see jäi sinna elu lõpuni.

Pärast Veebruari-revolutsiooni sõitsid Vilded tagasi Eestisse. Seal ootas neid pidulik vastuvõtt. 1917-18 töötas Vilde Estonia dramaturgina. Pärast seda elas Eduard Vilde enamasti Eestis, ainult kaheks aastaks sõitis Saksamaale. Seal elas ta kaks korda Boden-Boden raviasutuses.

1933. aastal hakkas ta hoiatama rahvast uue liikumise, fa?ismi, vastu. Ta kaotas fa?ismivastase miitingu. See kindlasti mõjus ta tervisele halvasti. Tema silmahaigusele lisandus veel haige süda. 26. detsembril, 1933 aastal Eduard Vilde suri. Ta matused toimusid 30. detsembril.

Edurad Vilde kirjandus

Suuremad teosed

“Mahtra sõda” - ajaloolise triloogia osa (1901)

“Prohvet Maltsvet” - ajaloolise triloogia osa

“Kui Anija mehed Tallinnas käisid”- ajaloolise triloogia osa

“Astla vastu”

“Külmale maale” (1896)

“Mäekula piimamees”

“Pisuhänd”

“Side” (1915)

Novellid

“Minu pommid”

“Mässajate nimekiri”

“Liha”

“Gri?a kummaline unelm”

“Seadusemees”

“Tooma tohter”

“Viaburi” (1909)

“Surnute pidu”

“Asta ohver”

“Loojak” - kunstiteemaline novell

“Kuival”

“Leib”

Jutustused

“Musta mantliga mees”

“Kurjal teel”

Kogumikud

“Jutustused” (1913)

“Asta ohver” (1914)

“Muiged” (1914)

Jutukesed ja jutud

“Minu esimesed “triibulised””(1904)

“Jobu”

“Norra rannas”

“Rubiini ristikene. Jutuke Londoni elust”

“Isand Ilvese kosjakäik”

“Leeni”

“Poissmehe jõuluöö”

“Teravad nooled”

“Lina-Mai”

Muud

“Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külalisteks”- reisikirjad (1904-1905)

“Koidu ajal”

“Katked minu elust”- bibliograafiline teos (1912)

“Minu vaimlise arenemise käik”- bibliograafiline teos (1913)

“Tabamata ime”- näidend (1912)

“Au”- näidend

Kahe E.Vilde jutu kokkuvõte

Minu pommid

E. Vilde

Ükskord põgenes üks pärisori oma mõisahärra juurest ära (tal oli piisavalt põhjusi põgenemiseks) ning tuli linna, ühe oma vana sõbra juurde, varju otsima.

Tema sõber elas suures ja ilusas korteris, koos oma naisega. Põgeneja võeti alguses küll lahkesti vastu, kuid kui saadi teada, miks ta pidi põgenema, siis leidus kohe ettekääne, et peavad tulema külalised. Põgeneja sai aru, et tema sõber lihtsalt kardab, et teda võidakse arreteerida põgenenule varju andmise eest. Nüüd ei jätnud põgeneja oma sõpra ja ta naist rahule, vaid käis peale, et nad annaksid talle varjupaika (ta teadis, et ta ei saa seda nii kui nii).

Lõpuks pidi ta ära minema ja hoiatas, et keegi ei astuks ta kotile peale - tal olevat seal pommid. Seda kuuldes, tormasid peremees ja perenaine majast välja ning selleks ajaks kui külaline välja tuli olid nad juba kaugele ära jooksnud.

Minu tohtrid

E. Vilde

Kord jäi Vilde haigeks. Arste ta ei tahtnud kutsuda, kuna need tahavad ainult lõigata, kui aga ei lõika, siis tapavad su rohtudega ära. Niisiis jäid arstid kutsumata.

Varsti saadi aga ümbruskonnas teada, et Vilde on haige. Kohe tulid mõned naabrid oma rohtudega. Vilde võttis kõik nende rohud lahkesti vastu. Mõne aja pärast tuli veel inimesi, juba kaugemalt. Nende rohud võtis kirjanik ka vastu. Nii hakkasid igasugused inimesed, järjest kaugemalt, tulema Vildet ravima.

Vahepeal käis üks vanamees, kellel olid kõik rohud imelike looma nimedega. Ta tõi need rohud kirjanikule sellepärast, et talle meeldis “Mahtra sõda”.

Teine kord tuli mingi kurja näoga vanamees. Ta olevat loomaarst maalt ning ravitsenud isegi saksade jahikoeri. Vilde ei tahtnud, et teda raviks loomaarst, kuid too ei pannud märkust tähelegi ning andis Vildele “kolmekülakuradit” ja “seitsmemeheväge”. Ta tegi seda, sest Vilde oli lubanud kirjurada jutu Anija meestest. Loomaarst oli ise üks nendest Anija meestest ning ei tahtnud, et kirjanik sureks ära enne, kui ta looga valmis saab.

Veel paar päeva kannatas Vilde tohtrite piinamist, kuid siis ta kannatus katkes. Ta pani ennast riidesse, riputas uksele sildi “Surnud” ja põgenes laevaga Saaremaale. Seal tohtrid teda kätte enam ei saanud ning ta tervis läks kiiresti paremaks.

Antonie Gronau ohverdas Eduard Vildele oma elu ja hukkus morfiiniuimas

Heili Reinart

14. november 2017 12:04

1889. aasta lõpul kohtusid saksa-hollandi päritolu neiu Antonie Gronau, kes töötas kübarategijana oma ema moeäris ning Eesti noorkirjanik Eduard Vilde. Kas oli ta siis femme fatale, kes rikkus Vilde elu aastakümneteks? Või lihtsalt õnnetu juhuse läbi valesse mehesse armunud naine, kelle elu ja tervise see abielu ruineeris täielikult?

Nooruke modist Riiast

Riia oli 19. sajandi lõpul Vene keisririigis suurlinn – kolmandal kohal tööstuslinnadest, teisel kohal sadama tähtsuselt. Aga ta oli ka suurim baltisaksa kultuurikeskus. Linn oli täis elegantse arhitektuuriga sakraal- ja haldushooneid ning luksuslikke elamuid, mõnusaid parke ja laiu puiesteid. See oli tõeline tõmbekeskus, mis kasvas ja arenes kiiresti.

Riiga oli kolinud ka Gronaude hollandi-saksa päritolu suguvõsa Venemaalt, Varssavi kubermangust. Wilhelmine Gronau oli üksikema, kes oli püsti pannud oma väikese kübaraäri Peterburi tänaval ja kasvatas kahte vallaslast – Ottot ja Antoniet. Laste muusikamehest isa oli jätnud nende emaga mingil põhjusel abiellumata. Wilhelminele tegi see tuska, kuid Antonie valas oma vallaslapse staatuse pärast lapsepõlves tihti pisaraid.

Antonie hakkas juba varakult käsitööga tegelema, sest see oli tolle ajastu naiste üks vähestest võimalusest ise endale elatist teenida. Ema Wilhelmine soovis tütrele võimalikult head haridust anda ja pani ta õppima aadlineidude kooli. Seal omandas Tooni peale kohalike vene ja saksa keele veel ka prantsuse keele. Antonie oli kiindunud väärtkirjandusse ja eelistas suhelda intelligentsete inimestega. Ta pidas lugu ilusast ümbrusest ja tal ei puudunud hea maitse.

Iseenesestmõistetavalt tuli neiul pärast kooli lõpetamist asuda tööle ema ärisse modistina.

Julged ja kõiketeadvad pruunid silmad kitsas, veidi teravajoonelises ovaalses näos, tõmmu jume ja tumedad juuksed, väikest kasvu, kultiveeritud välimusega, alati hästi riides – selline oli 20-aastane Johanna Elisabeth Wilhelmine Antonie Gronau, kui ta 1889. aasta lõpul tutvus endast neli aastat vanema eestlasest ajakirjanikuga, kes tutvustas ennast kui Eduard Vilde.

Elurõõmus noorkirjanik

Vilde oli suvel laevaga Kuressaare kaudu Riiga saabunud läbimärjana, taskus kolm rubla. Zeitung für Stadt und Land toimetusest oli ta saanud 25 rubla avanssi, üürinud endale odava korteri ja jätkanud sama boheemlikku elu, mida ta oli harrastanud eelnevatel aastatel Tallinnas ja Tartus.

Pärast seda, kui noor Vilde oli Tallinnas kooli lõpetamata jätnud ja avastanud eneses oskuse kirjutada eesti keeles, oli ta tööd saanud Virulase juures. Kuid kui tuju tuli, jalutas ajalehetoimetusest minema ja lõi vastasmajas asunud Lootuse seltsis või mujal «niiskes kohas» lulli. Juhuse avanedes «ameldi tüdrukutega ja boheemitseti igal neile kättesaadaval viisil».

1887. aastal oli Eduard Vilde siirdunud Tartusse Postimehe toimetusse ja kui Karl August Hermann tundis, et lehetegu käib talle üle jõu, siis võttis noor Vilde ette hulljulge plaani ja ostis sügisel Postimehe ära. Oodates ametlikku kinnitamist juhataja kohale, tegutses Vilde August Wiera näitetrupis näitlejana Richard Leidenau nime all. Postimehe toimetajaks teda ei kinnitatud ja nii siirdus noormees Tallinna tagasi.

Töötanud mõnda aega saksakeelses Revalsche Zeitungis reporterina ja teinud edutuid katseid saada Tallinna Saksa Teatri näitlejaks, oli Eduard Vildel Eestist täielik tüdimus ning siis oligi ta järsult kõik sinnapaika jätnud.

Romantiline põgenemine armutuhinas

1890. aasta kevade jooksul muutusid suhted Antonie ja Eduardi vahel tihedamaks. Enam ei õnnestunud seda varjata ka ema Wilhelmine eest, kellele tütar lõpuks oma austajat pidi tutvustama.

Toonile meeldis noormees väga, tema jutud ajasid naerma ja alatine heatujulisus kiskus kaasa. Kuigi vaesel sulerüütlil sageli näpud põhjas olid, oskas ta oma kerge irooniaga sellest üle olla. Et tunded ka Vilde kaasa olid haaranud, seda tõendab mehe maikuine kiri oma sõbrale, kus ta hõiskas: «Elu on mul kaunis lõbus, muudkui tööd liiga palju. Riia linn on kõige kenamas kevade ehtes, täis muusikat, laulu, juute, ilusaid tütarlapsi ja kõiksugu muud pahma.»

Tunded noorte vahel, mis olid lõkkele löönud, lõõmasid kogu suve. Oma ilu ja veetlusega oli neiu suutnud Vildet niivõrd kütkestada, et nad tegid koos plaane, kuidas Riiast üheskoos lahkuda. Toonile oli muutunud tüütavaks üksluine töö ema range pilgu all ja pealegi oli tal Berliinis onu, kelle rätsepaäris võis tööd leida. Vilde aga tahtis «miljonipesas ainult elada, kõike näha, ilmalinna kihavust maitsta, ennast kord eluookeanis õõtsutada lasta».

Septembris 1890 lahkusidki Antonie ja Eduard rublat nelikümmend taskus kellelegi ütlemata Riiast ning sõitsid Berliini. Suure rutuga Riiast lahkumisel polnud Vildel aega olnud isegi oma passi Eestist nõutada. Nii pidigi ta endale võltspassi hankima.

Noored leidsid esialgu peavarju neiu onu juures Alexanderstrassel. Antonie hakkas õmbleja õpilaseks onu töökojas, kus valmistati naistemantleid, Vilde aga jätkas oma loomingulist ja ajakirjanduslikku tööd, mille eest sai väga väikest honorari. Elutingimused jäid närusteks, sest ega Antoniegi onu juures eriti palju teeninud.

Lisaks jäi naine novembris tõsiselt haigeks. See tõi omakorda kaasa suured arsti- ja rohukulud. Vilde kurtis kirjas sõbrale, süda tulvil nukrust: «Jumal nuhtleb mind Saksamaal kibedasti mu abielu pärast; naine, väetikene, jäi haigeks, mu hirm on suur, et haigus väga raskeks läheb, nagu arstki arvab. Rohud võtavad hirmsat raha.» Ehkki ametlikku abielu polnud tollal veel sõlmitud, suhtuti teineteisesse kui elukaaslasesse. Need vähesed kuud, mil nad said kahekesi segamatult olla, kujunes paarile kooselu õnnelikumaks ajaks, sest Eduard osutus hoolivaks kaasaks. Väikestes perekondlikes nägelustes oli just mees see, kes esimesena abikaasalt lepitust otsis. Kui tal tuli aga ametiülesandeis hilja õhtul kodust lahkuda, siis palus ta naiselt selleks lahkesti luba. Osa naljajutte avaldas ta naise nõusolekul tema perekonnanime all. Sõber A. Buschile kirjutas Vilde: «Sa ei aimagi, kui lõbus ja pehme on naisterahva õrnate sõrgade all siin tahmases ilmas elutseda! Sellest võin mina Sulle juba nüüd pika aukiituse laulu oreli saatel ette kanda. Sa supled nagu sulavõi ja poslamasla sees.»

Sageli kasutasid noored võimalust käia teatris, kuna Eduard oli eriti vaimustatud Die Freie Bühne etendustest. Mis Vildele veel Berliinis meeldis, olid sealsed rätsepaärid. Ka hilisemas elus tegi ta Berliini sattudes alati just seal sisseoste. Kahtlemata moodustasid Antonie ja Eduard elegantse paari.

Ema asub korraldama tütre abielu

Wilhelmine Gronaule oli tütre kodust ära jooksmine suureks löögiks. Tundes väga hästi üksikema eluraskusi, ei soovinud ta kindlasti sama saatust tütrele. Talle oli kohe selge, et selle põgenemise taga sai olla vaid see eestlasest sulesepp, kes tema Antonie ümber terve suve oli keerelnud. Ta tuli mõttele, et nad reisisid arvatavasti Eestisse, sest sellest sõidust oli kord juttu olnud, ja ta sõitis Karjakülla oma tütart otsima. Sealsele mõisavalitsejale ja tema naisele tuli see suure üllatusena, sest nemad ei teadnud midagi oma poja vahekorrast Antonie Gronauga.

Niipea kui Wilhlemine Gronau sai lõpuks teada, et tema tütreke on putkanud Berliini, likvideeris ta oma äri Riias ja sõitis 1891. aasta algul kohe sinna. Avastanud, et noored rõõmsalt abieluinimesi mängivad, oli proua esimeseks mureks asuda korraldama abielu. Asjaajamist tuli veidi edasi lükata kuni Berliini jõudis Vilde tädipoeg Eduard Brunberg (Bornhöhe) ja tõi talle Eestist tema passi järele. Kusjuures ta ei suutnud jätta väljendamata oma pahameelt, et Vilde oma skandaalse käitumisega tervele suguvõsale jälle halba varju on heitnud.

Abielu registreerimine Standesamt´is leidis aset 27. augustil 1891 ja ametitalituse juures viibisid tunnistajatena Berliini habemeajaja Friedrich Müller ja kaupmees Wilhelm Rudloff.

Elama asuti kolmekesi Reichenbergi tn 75 ühetoalisse üürikorterisse. Poole aasta pärast saabus sinna ka Eduardi õde Auguste, kes lootis suurlinnas tööd leida. Noored olid esialgu oma eluga päris rahul ja elu kulges harmooniliselt. Nad kavatsesid sinna kauemaks elama jäädagi. Suvel olid Vilded sõitnud ja käinud Dessau hertsogiriigis ja planeerisid rohkemgi Saksamaaga tutvuda. Eduard lubas Antoniele, et tolle ämma-äiaga tutvuma sõidetakse järgmise aasta hilissuvel paariks nädalaks.

Suuremalt jaolt elasid nad sel aastal eeskujulikku perekonnainimese elu. Tagantjärele ei pidanud Eduard Vilde seda õnnelikku kooseluaastat oma biograafias märkimisväärseks, võttes selle kirjas M. Kampmaale 1912. aastal kokku nii: «Berliinis tegin ka terve eluaja kohta kõige rasvasema rumaluse ära: heitsin ühel nõrkusetujul naisega abielusse, kes minu hingele, minu vaimlistele huvidele, minu iseloomule võhivõõras oli ja kes mu elu seitsmeks aastaks niisama ära mürgitas, nagu mina tema oma.»

Pead-jalad sugulastega koos elamine ühetoalises üüritoas polnud just päris see, mida noored romantikud olid lootnud ja see tõi pikkamööda kaasa pingeid ja nääklemisi.

Gronaud olid ärinaised ja noore Vilde kirjatööd ei toonud just palju raha perekonnale sisse. Antonie huvid ei langenud tõesti alati kokku Vilde «vaimliste huvidega».

Erimeelsused sunnivad lahku jooksma ja igatsus taas kokku

Kodused lahkhelid muutusid ühel hetkel mehele väljakannatamatuks. Oma venda jumaldav Auguste, kes polnud Berliinis tööd leidnud, pakkis koos temaga asjad ja kahekesi sõitsid nad 1892. aasta mais Eestisse tagasi.

Antonie jaoks oli selline asjade käik ehmatav ja kurvastav. Esiteks oli ta ju abielunaine. Kuidas siis nii, et tema mees sõidab lihtsalt ära teise riiki ja jätab ta omapäi. Teiseks ei olnud tema tunded Eduardi vastu sugugi veel kustunud. Seega otsustas ta omalt poolt teha kõik mis võimalik, et oma abielu päästa. Mõni kuu hiljem – juulis – sõitis ta oma mehele järele. Vaevalt oli ta jõudnud Tallinnasse ja hakanud ringi vaatama võimaluste järele, kuidas ema poolt juhatatud Karjakülla pääseda, kui ta oma suureks üllatuseks Pika ja Vaksali tänava nurgal kohtas oma meest. Paistis, et selle pahameel oli lahtunud, sest Eduard kutsus ta Karjakülla ning esitles oma vanematele. Igaks juhuks ütles Antonie, et saabus vaid kuuks ajaks külla.

Nii saigi Tooni Vildede «armsaks külaliseks» ja mehe vanematele meeldis ta päris hästi. Tooni leidis hästikasvatatud naisena kohe nendega ühise keele. Läbirääkimised abikaasaga kujunesid diplomaatiliseks ja veidi pikemaks, kuid lõpuks näisid ka nende omavahelised suhted suunduvat leplikule lahendusele.

Asjalugude soodne kulgemine pani Toonit lootma, et abielu on tõesti võimalik korda saada. Ka Eduard polnud enam nii tõrges, ilmselt vist vanemate mahitusel. Rohkelt hakkas käima külalisi – sugulasedki soovisid uue pereliikmega tuttavaks saada.

Kui Eduard Vilde sügisel jooksvavalus jala pärast voodis pidi lebama, kirjutas ta Vahtrikule: «Minu naine rõõmustab meie tuleviku üle: ta eelistab kõndimisvõimetut meest. Ratastooli ja kargud tahab ta mulle jõuluks heameelega kinkida ja puujalgu peab mul alati suures valikus kodus leiduma.»

Kuna Antonie oli otsustanud omalt poolt igati kaasa aidata abielu toimimisele, siis asus ta ämma ja äiaga suheldes hoolega õppima eesti keelt. Samuti meeldis talle hästi, et tema abikaasat siin Eestis kirjanikuks peeti. Nii avaldas ta enda poolt igakülgset toetust, kui Eduard hoolega romaane kirjutama asus. Ei pidanud paljuks Tallinnas käies tema kirjastamise asjugi ajada.

1893. aasta veebruaris saabus Tallinna Antonie ema ja korraldas noorpaari kolimise Karjakülast Tallinna Medveesi tn 318 asunud Ingmanni majja üürikorterisse. Mööbli laskis Wilhelmine Gronau Berliinist kohale saata, mille transportimise korraldamiseks käis Antonie koos emaga sügisel korraks aurikuga Riia kaudu Saksamaal.

Suvi veedeti Vitil: Vilde isa oli sealsest mõisast uue koha leidnud ning tema käsutuses oli ka kahetoaline korter valitsejamajas. Eduard ja Tooni käisid kahekesi mererannas, jalutasid külavaheteedel, metsas ning karjamaadel. Kui Vilde pidi linna tööle minema, jäi Antonie veel natukeseks suvitama. Kohalikele inimestele jäi ta meelde «väikest kasvu, kõhna, meeldiva naisena, kes on armastanud mäe otsas kivi peal istuda, pilk pööratud lainetava mere poole».

Tartu-aastad koos tööga ülekoormatud mehega

1893. aasta sügisel pakuti Vildele taas kord tööd Postimehe juures Tartus ja nii tuli ette võtta üsna kulukas kolimine. Tartus korterit leida oli päris raske – neid oli vähe ja need olid kallid. Lõpuks üüriti päris kulukas korter Kivi tn 18, kuhu koliti ka Antonie ema ühes mööbliga.

Kuna Gronaud ei leidnud Tartus äri ajamiseks erilisi võimalusi, siis lasus kogu perekonna ülalpidamine Eduard Vilde õlul. Antonie püüdis igati mehe tegemistest ja elust osa võtta. Nii lätlastest üliõpilaste teaduslik-kirjandusliku seltsi Pipkalonija kõnekoosolekutel kui ka Mihkel Martna kodus toimunud progressiivsete haritlaste kogunemisel käis Antonie, kes kõneles sel ajal juba vähesel määral eesti keelt, Vildega kaasas. Pühapäeviti käidi kuulamas rahvuslikke loenguid Vanemuises ja Karskuse Sõbras.

Tooni ilmutas huvi Vilde teoste väljaandmise õnnestumise ja nende kujundusliku külje vastu, tegutsedes vajadusel Vilde asjaajajana. Tartus elades pidas ta kirjavahetust Vilde sõbra Vahtriku perekonnaga: perekonniti saadi hästi läbi.

1894. aastaTartu laulupeo ajal võõrustasid Vilded Estonia trupi koosseisus laulupeole sõitnud Eduard Bornhöhe õde Julie Mikku ja tema seitsmeaastast tütart Olgat. Antonie, kellele lapsed väga meeldisid, oli Olga lauluandest vaimustunud ja püüdis teda, niipalju kui võimalik, laulma innustada. Naljatades lubas ta tüdrukukest laulmise eest voorimehega sõidutada, jäätist tuua ja mehele panna.

Järgmise aasta augustis tegid Vilded huvireisi Peterburi, Narva, Narva-Jõesuusse ja Vaivarasse. Samal aastal otsustas Antonie ema Moskvasse sugulaste juurde sõita, et katsuda pinda, kas seal suurlinnas oleks võimalik oma äri ajada.

Hoiatavad ohumärgid

Ükskõik kui palju Antonie poleks pingutanud, tundus, et sellest kõigest jäi tema mehe jaoks väheks. Jälle näisid omavahelised suhted kiiva kiskuvat. Eduard tegi Toonile etteheiteid, et naine ei suutnud loobuda oma ihalusest uhke elu ja ilusate riiete järele ja see nõudvat liialt raha. Antonie ei tahtnud nende etteheidetega päris nõustuda – ka mees ise armastas nooblilt ja viimase moe järgi riides käia.

Kaasaegsed on märkinud, et teiseks lahkhelide põhjuseks kujunes just sel ajal Antonie juures välja kujunema hakkav morfinism «kõige sinna juurde kuuluvate paheliste nähtustega». 19. sajandi lõppu on kutsutud ka «Suure joobe» ajastuks. Ravimitööstused turustasid vabalt igasuguseid ained, mis tänapäeval narkootikumide või teiste ohtlike ainetena keelustatud on ning inimesed tarbisid sinisilmselt kõike, mida neile ravimi pähe pakuti. Beebisid rahustati oopiumiga, köha raviti heroiiniga. Naisteajakirjad reklaamisid hoolega morfiini sisaldavaid valuvaigisteid. Moes oli spiritism. Teise dimensiooni jõuti peamiselt kolmel viisil – nuusutati äsja moodi tulnud kokaiini, mida ravimiks peeti, suitsetati hašišit või joodi absinti. Ei ole täpselt teada, kas Antonie morfinism sai alguse moehullusest või arsti poolt kirjutatud preparaadist, mida ta rohuna tarvitas. Kas depressioon sai alguse ebaharmoonilisest abielust ja nõudis medikamentoosset ravi või vastupidi – preparaadi mittesaamisel ilmnesid psüühilised häired – seda on võimatu kindlaks teha.

Moskvas ja Narvas

1896 lahkus Eduard Vilde Postimehe juurest. Wilhelmine Gronau oli Moskvas selleks ajaks jõudnud niikaugele, et ees seisis tema uue moekaupluse avamine. Ta kutsus tütre ja väimehe enda juurde. Vilded sõitsid Tartust kõigepealt Riiga ja sealt rongiga Dvinski; edasi Vitebski ja Smolenski kaudu Moskvasse, et näha võimalikult palju maakohtade loodust ja inimesi. Moskvas asuti elama Wilhelmine juurde Mõlnikovi põiktänavale Kõškini majja nr 10. Nad seadsid end üsna mugavalt sisse ja palkasid endile ka teenija Nadja, kes oli viisakas ja töökas noor vene neiu.

Seltskondlik läbikäimine piirdus Venemaa suurlinnas peamiselt eesti, läti ja saksa ringkondadega, kus kõneldi eesti ja saksa keelt. Elu praktilise poole eest hoolitses Moskvas Wilhelmine Gronau. Sellist seisu ei võinud Vilde kaua kannatada ja kuna Moskva talle ka eriti ei meeldinud, siis otsis ta pingsalt ametit mõne kodumaal ilmuva ajalehe juurde.

Uue töökoha leidis ta Narvas Virmalise toimetajana. Ka Antonie sõitis koos mehega 1897. aasta varakevadel Tartu ja mai alguseks saabuti kogu kraamiga Narva. Nad asusid elama Peetri agulisse, kus üürisid endale päris mugava päikesepaistelise korteri Peetri platsi läheduses maaler Tuisu majas. Vilde asus kirjutama ja Antonie hoolitses selle eest, et abikaasa saaks rahus tööd teha. Kui keegi soovis Vildega kokku saada, siis tuli Tooni ikka kõigepealt uksele.

Kuid Antoniet selline kodune elu enam päris ei rahuldanud. Ta tahtis oma ärilist talenti rakendada ja oma sisutut elu millegagi täita. Nii asutaski ta veel samal aastal Waldmanni majja Suur uulits 6 käsitöökaupluse, mida reklaamides nimetati «naesterahva peenemate käsitööde kaupluseks» ning kooli, kus õpetati «kõiki peenemaid kunstkäsitöösid». Antonie käsitööoskust hinnati väga ja tänu sellele tuli ta oma elu materiaalse poolega nüüd hästi toime. Kuigi oma morfinismist polnud ta suutnud vabaneda.

Vildede Narva-idüll jäi üürikeseks.

Kasulaps ajas paari lõplikult lahku

Kuigi majanduslikust küljest näis kõik laabuvat, tundis Antonie siiski, et nende abielust on midagi olulist puudu. Naine arvas, et päris perekonnas peaks olema laps. Kuna selleks ajaks oli selge, et nad oma lapsi ei saa, siis tuli Antonie lapsendamise mõttele. Eduardile see kohe sugugi ei meeldinud.

Aga Tooni viis oma tahtmise täide. Vilde on väitnud, et adopteerimine leidis aset 1898. aastal, kui nad lõplikult lahku läksid. Just siis olevat Antonie võtnud endale kahenädalase beebina lesknaise Anna Richteri noorima lapse. Samas väidab Simuna meetrikaraamat, et Ella Richteri sündimise ajal 25. jaanuaril 1900 oli tema isa Mihkel veel elus. Mees olla surnud alles 20. novembril 1900. Seega ilmselt leidis adopteerimine aset 1900. aasta lõpul, aga kuna Eduard Vilde ei tahtnud oma naise tegemistest pärast tema juurest ära kolimist mitte midagi teada, siis küllap ei vaevanud ta end selliste pisiasjade täpse meelespidamisega.

Vilde lahkus Narvast ja oma naisest 1898. aasta märtsis. Uue töökoha leidis ta Tallinnast Eesti Postimehe toimetusest. Antonie jäi edasi Narva.

Eduardi jaoks oli lahkumine lõplik. Antonie ei suutnud seda kaua aega uskuda. Ikka ta kirjutas oma mehele, käis aeg-ajalt ka ise Tallinnas, tuues ettekäändeks äri. Vilde kaasabil ilmusid ajalehes poolteise aasta jooksul Antonie äri reklaamivad kuulutused, mille sõnastusliku külje eest hoolitses Eduard.

Tallinnas käies peatus Antonie Vilde Teataja toimetusega samal korrusel elanud Martnate pool, keda ta tundis juba Tartu ajast. Kui Mihkel Martna käis Tooni soovil Vildet Teataja toimetusetoast kutsumas, vastanud kirjanik napisõnaliselt: «Ei ole huvitatud.»

Tooni suhtles edasi ka Vilde sugulastega, aga sellest polnud lepituse leidmiseks küll midagi kasu.

1900. aasta kevadel sõitis Eduard Vilde Pariisi maailmanäitusele, sügisel armus ta Marie Underisse ja palus ta kätt. Kuigi lahutust polnud vormistatud, tundis mees end täiesti vabana. Pärast Underilt saadud ei-sõna keskendus ta kirjutamisele.

Antonie lahkus Narvast 1903. aastal, lõpetas käsitöökaupluse pidamise, puhkas kasutütrega lühikest aega Helsingis ja avas Peterburis uue käsitöökaupluse. Ka ema kolis Moskvast sinna ja nende käsi käis hästi, kuni kauplus koos eluasemega 1904. aastal maha põles.

Tooni leidis ajutist peavarju kellegi tuttava Krasilnikovi suvilas Bõkovos, Kaasani raudtee ääres, mõni jaam Moskvast. Kuid kauaks ta sinna ei jäänud. Kui saabus sügis, kolis ta endale armsasse Riiga ja asus ette valmistama ämmaemanda kutseks.

Järgmise aasta algul tegi Antoniele üllatusliku visiidi tema kadunud abikaasa. Mehel oli ootamatult huvi tekkinud abielulahutuse vormistamise vastu. Juba eelmisel aastal olevat ta teda otsinud Moskva lähistelt ja siis aadressbüroo kaudu saanud lõpuks teada tema praeguse elukoha. Selgus, et Eduard Vilde oli aasta tagasi kohtunud Linda Jürmanniga, kolinud Tartusse ja tahtis nüüd oma kooselu seadustada, sest olevat leidnud oma hingesugulase. Mees lubas Antoniele lahkumineku kompenseerimiseks maksta osade kaupa kolmsada rubla. Tooni oleks pidanud andma talle kirjaliku paberi, et tal edaspidi Vilde suhtes enam mingeid nõudmisi pole.

Kuna äri häving Peterburis oli Antonie paisanud suhtelisse vaesusesse, siis raha oleks tõepoolest tarvis olnud. Kuigi tal polnud mehele vabaduse andmine sugugi meelt mööda. Et viimast korda püüda temale mõju avaldada, sõitis ta ühel päeval tütrega Tartusse ja peatus hotellis, et korraldada kokkusaamine Vildega. Antonie oli tütart kasvatanud teadmises, et Eduard Vilde on eestlaste suur kirjanik. Nii kujunes Ellal varakult isast ideaalpilt. Kui keegi küsis, kelleks Ella tahab saada, vastas tüdruk tavaliselt, et kirjanikuks nagu isagi. Ema juttude põhjal oli isa tähtis ja suur isiksus, väljapaistev talent.

Enne otsustavat kohtumist käskis Antonie tütrel pea kammida, nukk sülle võtta ja diivanile istuda. Ta kinnitas, et kohe tulevat isa. Tütar mäletas seda kohtumist veel täiskasvanunagi: «Uks avanes ja sisse astus Vilde, seljas tumemusta sametkraega mantel, peas must kaabu.» Majesteetliku väljanägemisega isa hakanud aga emaga kohe ägedalt kõnelema ja tülitsema. Ella mõelnud, et kui isa on ema noomimise lõpetanud, tuleb ta tema juurde, kuid isa ei tulnud, vaid lahkus tema poole pilkugi heitmata.

Ei Eduard ega Antonie teadnud, et kirikliku laulatuseta sõlmitud abielu oli Venemaal kehtetu ja seepärast ei saanud seda keegi ka lahutada. Nad oleksid pidanud sõitma Saksamaale, aga ajaloosündmused astusid vahele.

Armastusest vihkamiseni...

1905. aasta revolutsiooni ajal viibis Antonie tütrega ikka veel Riias. Kui naiseni jõudsid kuuldused sellest, et Eduard Vilde on kuulutatud tagaotsitavaks, muutus ta väga murelikuks. Ka tal oli põhjust hirmu tunda: dokumentide järgi oli tema ikka veel Vilde abikaasa ning Tartus elades oli ta osalenud sotsiaaldemokraatide üritustel. Pealegi oli tal tarvis kiiremas korras Vildelt kätte saada lubatud kompensatsioon.

1906. aasta hakul sõitis Antonie Tallinnasse ja hoides madalat profiili, elas lapsega mingis majalobudikus. Lõpuks sai Tooni teada, et tema mees on kodumaa tolmu üldse jalgelt pühkinud, oma uue naisega välismaale putkanud ning ei kavatsegi lubadusi täita. Ilmselt oli see punkt, kus armastusest sai vihkamine.

Antonie pöördus Vilde sugulaste ja tuttavate poole, sest ka temal oli tarvis Venemaalt kiiresti emigreeruda, aga sõiduks raha polnud. Ta küsis raha Vilde täditütre perekonnalt Peterburis ning õemehelt Tallinnas. Emotsionaalse naisena väljendas ta ilmselt sõnaselgelt pahameelt oma mehe käitumise pärast. Sõiduraha andsid aga Antoniele lõpuks prantslasest parun Girard de Soucanton ning tuttavad pastorid. Siis sõitis ta koos tütrega Tartu kaudu Berliini.

Jõudnud Saksamaale, püüdis Antonie leida Vilde koordinaate tema võitluskaaslaste kaudu, ähvardades teda politseile üles anda. Nüüd oli ta juba tõsiselt tige, et teda niimoodi tüssata tahetakse. Vilde, kes oli sügavalt veendunud, et Antoniel mitte rahapuudust polnud, vaid ta puhtast vihast tema vastu tegutses, kirjutas 7. juulil 1908 sõber Speegile: «Minu endine naine olla Berliinis üles kerkinud ja otsida minu aadressi./…/ Saab tema minu aadressi, siis on mul sedamaid siinse politseiga tegemist./…/ Tema vihane aktsioon minu vastu, ei põhine mitte nii väga raha puudusel, kui sügava, kustumata vihkamise peal. Raha puudus ei lubaks teda ühtelugu nii pikki teekondasid teha, kuna ta kindlasti teab, et mul talle praegusel olukorral midagi anda pole. /…/ Ausa töö tarvis ei puudu temal mitte tervis, vaid tahtmine; üle oma jõu – võlglaste kulul – on ta üleüldse elanud. Ta on minu elu, minu noorpõlvise meelekerguse ja ettevaatamatuse karistav vanne.»

Virelemisaastad Saksamaal

Selleks ajaks oli morfiini tarvitamine Antonie närvikava tõsiselt kahjustanud. Temas süvenes kurjaennustav raskemeelsus, mille leevendamiseks ta vahetas tihti elukohti ja ameteid. Naine muutus tasakaalutuks ja nuttis tihti, langedes pikkadeks perioodideks depressiooni. Ta tundis end abitu, hüljatu ja üksildasena. Laps ei suutnud korvata abielu luhtumist.

Kõigele vaatamata hoidis Antonie alles kõiki Eduard Vilde kirju, ükskõik millisesse urkasse nad ka kolima ei pidanud. Ja mitte kordagi ei lausunud ta lapse kuuldes Vilde kohta ühtki halba sõna.

Narkomaania süvenedes kulus kogu vähene raha, mis Tooni teenis, morfiinile. 1911 sattus Antonie Berliini närvikliinikusse. Sel ajal ei osatud veel ravida ei närvihaigusi, ei sõltuvushaigusi. Seega tunnistati Antonie haigus ravimatuks. Nad said pakkuda ajutist stabiliseerimist ja siis ta jälle koju saata.

Närvikliinikus viibimise järel töötas naine majateenijana ja oli ümbrusega pahatihti konfliktis. Morfiinitarvitamise intensiivsel perioodil oli ta äärmiselt hoolimatu kõige ümbritseva vastu. Närvihaigena läks Tooni tihti kiiresti enesest välja ja muutus siis ka vägivaldseks, pekstes last pisikese süü eest ootamatult rängalt, nii et tüdrukule sellest armidki järele jäid. Uimast kainenemisega kaasnes ängistus ja depressioon, naine oli väsinud ja kurnatud. Ei olnud harvad needki juhtumid, kui Antonie tuli koju ja vajus voodisse, klaasistunud silmad pärani ja suunurkades vaht – tütarlapsel tuli arsti kutsuma joosta.

Ella ei teadnud 11-aastaseks saamiseni, et tegemist oli kasuemaga, kuni leidis kord kogemata mingi dokumendi, kus oli märgitud temale kui kasulapsele eraldatud rahasumma.

Lõpuks sattus Ella pärast Antonie Vilde närvikliinikusse paigutamist aastakeseks ühte Šveitsi kasuperekonda. Siis pandi ta kuueks aastaks kloostrikooli meenutanud Stettini evangeelsesse pansionaati. Selle lõpetamise järel asus ta tööle lasteaednikuna Sileesias, seejärel aga koduabilisena Reinimaal. 1925. aastal abiellus Ella õnnelikult paberiärimehe Adam Horniga ja asus elama Kölni, kus Hornidel oli oma maja.

Antonie närvikliinikus viibimised vaheldusid trööstitute argipäevadega. Kord nägi teda sellises haletsusväärses olukorras kunagine perekonnasõber, narvalane Karl Linnamägi. Mees pöördus 1920. aastal tollal Berliinis diplomaadina tegutsenud Vilde poole ja jutustas talle Antonie raskest olukorrast, milles naine oli juba aastaid viibinud.

Alles nüüd tuli Vildele meelde tema vana võlg ja ta leidis endas suuremeelsust see ära maksta. Ta andis Antoniele 6000 saksa marka ning lõpuks 30. juulil 1920 vormistati ka lahutus. Kasutütre teemal ei soovinud Vilde vestelda.

Antonie Gronau lõpetas oma heitliku elu enesetapmisega Berliini närvikliinikus 1934. aastal, tühjendades seal korraga kõik oma morfiinivarud.

Ella Horn kirjutas 1968 Vilde muuseumile: «Proua Vilde kannatas terve oma elu tema jaoks nii õnnetu sideme pärast, kuid ta mõistis täielikult Eduard Vilde uut valikut.»

Kasutatud:

Elem Treier, Eduard Vilde esimesest naisest ja selle kasutütrest, Keel ja Kirjandus 1968, nr. 8 Livia Viitol, Eduard Vilde, 2012 Karl Mihkla, Eduard Vilde elu ja looming, 1972