Eha Lättemäe

Eha Lättemäe (2. september 1922 Mõnnaste[1] – 14. november 2012[2]) oli eesti luuletaja.

https://et.wikipedia.org/wiki/Eha_L%C3%A4ttem%C3%A4e

Eha Lättemäe (a-ni 1935 Lätt) (1922 – 2012) luuletaja Sünd. 02.09.1922 Tarvastu v. Surn. 14.11.2012 Tallinn Eha sündis Viljandimaal, Mõnnastes. Kasvas maalapsena, tegi talutöid, käis metsas ja kuna vanemad olid Mõnnaste koolmeistrid, leidus kodus ka raamatuid. Ennot, Edith Södergrani ja teisi luges Eha varakult. Esimese luuletuse kirjutas kaheksa aastaselt ning vabavärsis. Kui isa Andres sellest teada sai, juhatas ta tütart tema sõnaga riimitelu radadele, kuid see laad ei jäänud püsima. Eha trükidebüüt oli 1941.a. NOORTE HÄÄLES. Koolis käis Eha Mõnnastes, hiljem Viljandis. 1942.a. astus TÜ-sse õppima ajalugu ja klassikalist filoloogiat. TÜ lõpetas ta 1948 ajaloolase-arhiivitöötajana. Oli 1949.a. marks-leninismi kat. assistent ja a-il 1950-1951 aspirant, kuid poliitilistel põhjustel- isa kuulutati rahvavaenlaseks- tuli sealt ära tulla. Erialast tööd ta ei saanud. Elas kultuuriliselt isoleerituna aastaid Mustlas, tegi maatöid, kitkus lina, käis kolhoosis, küllap rändas natuke siin ja seal. Ja igatses midagi muud. Nõukogude raadio oli Ehale igav, siis kuulas ta soome uudiseid ja nädalaringvaateid, ning õppis raadio kaudu ära soome keele. Ta jäigi selles kirjutama. Peale tarvastumurdeliste ja tolle kaheksa-aastaselt tehtud luuletuse on kõik ta eestikeelsed tekstid tegelikult tõlked soome keelest. 1971.a. sai Ehast kutseline kirjanik, oma luulet avaldas ta aga juba 1957.a. ajakirjanduses, 1959.a. ka Karjala lehes PUNALIPPU. 1974.a. sai temast KL liige. Muidugi on kasvukoha kõne Eha luulesse oma vanapärase jälje jätnud – tarvastumurdeliste tekstide laululisus ja lihtsus on midagi sellist, mida Mulgimaal praegu enam pole. See kummaline keelekurv on ta viimases valikkogus ÕHTUNE JALUTUSKÄIK/ ILTAKÄVEVELYLLA (2003) ka välja toodud – ühel leheküljel on soome originaal seal vastas eesti tõlge, mis mõnes kohas mõjub kuidagi ebalevalt, kohtab soomepärasusi ja paljud kõlaseosed polegi tõlgitavad. Eha ise poetas jutu sees, et soome keel on ka üks eesti keele murre, nii, et ta on justkui kahekordselt murdeluuletaja. Eha on kirjutanud luuletuse Paistu kiriku kukele ja kodusaunale ning ta on üks väheseid elavaid inimesi, kes mäletab Viljandi rippsilda ajast, kui see veel parun von Mensenkampffile kuulus. Eha Lättemäe oli üks näide vaiksest kestmisest. Ta oli üle elanud nõukoguliku sotsrealismi aja, kaasa elanud 60ndate luuleuuendusele ja ka 90ndate tulijaile. Ta toimis eesti kirjanduspildis aastakümneid hämmastavas erakluses, suheldes kirjanikest pisut rohkem ainult kadunud Mart Mägeri ja Minni Nurmega. Tema vanema ea parim sõber ja aitaja oli kahtlemata haikumees Lennart Jürgenson, kelle luulet ta on ka sisseelamisega soomendanud. Kui elulooga jätkata, pikk, pea kahekümne aastane siseemigrantlik maaperiood sai otsa kuuekümnendate lõpul. 1968 ilmus Eha esikkogu OMA SAMMUDE VARJUST ja aasta hiljem sai ta tuttavate abiga Tallinnasse sissekirjutuse, ning pisikese raamatukogutöötaja koha. Elas Toompeal ühes kongikeses peaaegu võimatutes tingimustes, kuni KL ja kirjanikud talle korteri muretsesid. Aga Karjalas oli eesti luulest üsna eraldi elaval Ehal kirjanduslik keskkond, mõttevahetus ja omaksvõtt. Eestis on isegi arvatud, et ta elab Karjalas või on sealt pärit. Tundub peaaegu, et teda oleks lihtsam käsitleda soome luule kontekstis, kuhu ta sobiks eakaaslase Eeva-Liisa Manneri ja teiste võrreldava tooniga poetesside hulka. Tema esimene kogu USKOON AURINKOON ilmus 1969. aastal Petroskois ja teine POIMIN MARJOJA SINISESTÄ METSÄSTÄ 75-ndal sealsamas. Ta on Karjala luuletajaid palju eesti keelde tõlkinud. Eha ainus eesmärk oli sisemine areng, au pole ta kusagilt kerjanud. Isiklikus plaanis ja kultuuriväljal oli ta liigagi tagasihoidlik ja sellepärast teavad täna ta nime vähesed. Eha on teinud ühe raamatu koos isa Andresega – selle nimi on KAHEL HÄÄLEL (1981) ja igal leheküljel käib seal päris huvitav dialoog – isa luuletused üleval, tütre omad all. Teemad on sarnased, vormid ja käsitlus aga erinev. Eha lüürika on vaikne, vaatav ja küsiv. Oma parimates tekstides on ta lühikese ja mõistatusliku luule meister, selline ökonoomne ja lihtne stiil on kujunenud maal elatud aastatel ja rännakutel. Ta on rännanud nii Eestis, Karjalas, Karpaatias, Kesk-Aasias, Kuriilidel, Kaug-Idas, 1989.a. ka Soomes. Eha luuletas viimastel aastatel omaette, tuttavale luges ta need linti- teated siseajast, mida keegi meist ei tunne. Seda omapära oli Eha juures veel mitmes asjas, näiteks elas ta vene aja üle ilma vene keelt selgeks õppimata, saades suurema osa infot soome raadiost, lugedes, rännates ja elades nunnalikus kasinuses. Võibolla võtab selle kuidagi kokku tema fraas – kõikjalt olen läinud jäljetult. Andmed: ELK, Tallinn, 2000; sakala.postimees.ee › Uudised

Sünd: Saaga EAA.1288.1.286:165?243,2111,3837,350,0

Kultuurilooline haud

https://et.wikipedia.org/wiki/Eha_L%C3%A4ttem%C3%A4e

PR Saaga EAA.1286.1.384:45?464,1912,765,53,0