Emma* Amalie Mikkelsaar

http://galerii.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=1989

Emma Amalie Mikkelsaar (1886 – 1965) pedagoog Sünd. 15.10.1886 Rog EM (neiuna Ruus) sündis Võrumaal kõrtsipidajate perre vanimana 11 lapsest. Hiljem ostis isa Jakob Vungi (Vange) talu kus möödus EM lapsepõlv. Ema ja isa õpetasid tütart kodus, nõnda et ta sai vallakoolis käimata astuda Rõuge kihelkonnakooli. Edasi õppis ta Võru linnakoolis. Pärast kooli lõpetamist õppis ta sama kooli juures tegutsevatel õpetajatekursustel. Töötas seejärel Petrogradis äriteenijana. Naasis kodumaale töötades õpetajana Kanepis tütarlastekoolis, hiljem kihelkonnakoolis. 1909.a. abiellus Fr.V.Mikkelsaarega ja asusid koos elama Lätimaale Friedrichstadti (Jaunjelgavasse). 1910.a. määrati tema mees Haapsalu kreisikooli õpetajaks kus ka EM tunde andis. Siin algaski EM ühiskondlik tegevus. Ta kõneles karskusseltsis KUNGLA, esines lavastustes ja 1913.a. oli juhataja-vastutaja Läänemaa II laulupeol. Õpetajapaari agar rahvuslik tegevus tsaarivõimudele ei meeldinud ja nad paigutati 1913.a. Valka. Siin töötas EM algkoolis ja läti kihelkonnakoolis kuna valdas läti keelt (ema lätlanna). I maailmasõja ajal asus EM koos lastega tööle Antslasse. Seal asus ka Riiast evakueerunud X algkool. EM aktiivne ühiskondlik tegevus jätkus ja ta valiti ka Eesti Maapäeva saadikuks. Antslast kolis EM Elvasse kus töötas algkooliõpetajana. Elva aeg oli lühike, aga väga tegevusrohke. EM juhatas koosolekuid, pidas kõnesid, lavastas ja mängis ise kaasa näidendites. EM oli tuntud ja armastatud õpetaja ja seltskonnateglane, kellele lahkudes Elvas viibiv Ado Reinvald lahkumisluuletuse pühendas. EM asus Tallinna kus töötas ta abikaasa. EM asus tööle Tallinna linna komblusvalve nõuandepunkti inspektorina. 1921.a ilmus temalt brošüür LÜHIKE ÜLEVAADE PROSTITUTSIOONIST EESTIS. EM oli esimesi feministe Eestis. Peagi lahutas ta end abikaasast ja siirdus lastega Tartusse asudes tööle Tartu Karlova mõisas asuva lastekodu juhatajana. Jätkas sama tööd kui lastekodu viidi Kaagverre, kokku 21 aastat. 1937.a. ilmus temal sarjas VANEMAD JA LAPSED raamat KODUÜMBRUSE MÕJU LAPSE KUJUNEMISELE. Sel perioodil oli ta kahel korral Kodumajanduskoja saadik ja ta esines kõnega Ülemaailmsel Karskuskongressil Tartus. 1944.a sattus sõjapõgenikuna Valgast, kus ta lühikest aega töötas, koos tütarde ja nende lastega Viljandimaale. Ta jäigi sinna vanema tütre juurde elama kuna tütre mees saksa okupatsiooni ajal mõrvati. EM ja tema tütar töötasid mõlemad Sürgavere 7-kl Koolis. 1955.a. EM pensioneerus ja kolis koos tütre ja selle perega Võrru. EM oli abielus Fr.V.Mikkelsaarega ja neil oli 4 last. Vanim poeg Neeme kellest sai hüdrobioloog, Ülo oli invaliId ja töötas postiljonina. Tütred Aino ja Virve töötasid mõlemad õpetajatena. EM hauda tähistab alates 1973.a. lamav graniitplaat. Andmed: K.Laane ERAARHIIV; http://www.kalmistud.ee/g139/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplat...