Emperor Alexander II of Russia

• https://timenote.info/lv/Aleksandrs-II-Romanovs

Aleksandr II Romanov of Russia, Tsar of all the Russian

Links:

• The Peerage
• Geneall
• Johann the Younger # 1144 + # 1378
• Wikipedia

http://www.blf.fi/artikel.php?id=3109 MOSCOW — Ever since the remains of the last Czar, Nicholas II, and most of his family were exhumed 25 years ago from a dirt road in the Urals, investigators, historians and surviving members of the Romanov dynasty have anticipated the day when all the murdered royals would be laid to rest. They thought that moment had finally arrived when a funeral was scheduled last October for two long-lost children — Czarevitch Alexei and Grand Duchess Maria, whose remains were found in nearby woods many years later.

But it was not to be. The Russian Orthodox Church interceded, questioning — not for the first time — whether any of the remains were authentic, and the service was postponed indefinitely. The nearly 100-year saga of murder, mystery and myth lived on.

Continue reading the main story RELATED COVERAGE

Amateurs Unravel Russia’s Last Royal MysteryNOV. 25, 2007 “The problem is that from the historical, scientific and genetic point of view, it is absolutely clear that the remains of the czar and his family are authentic,” said Sergei V. Chapnin, who was fired as editor of The Journal of the Moscow Patriarchate in December, partly, he thinks, because he pushed for accepting the remains. “The only statement we hear from the church is, ‘We don’t believe it.’ ”

Photo

Nicholas II with his wife and children. Credit Agence France-Presse — Getty Images Why the church rejects the evidence assembled thus far, filling some 25 volumes, is one enduring mystery at the center of the case. Senior church officials have never fully explained it; they keep demanding further efforts.

“The church is interested no less than anyone else, and maybe even more than anyone else, to determine the truth in this complicated issue,” Vladimir R. Legoyda, a church spokesman, said at a news conference late last year. “There are questions that still remain and serious ones. So far we just touched the tip of the iceberg.”

In 2000, the church canonized the royal family, upping the ante for authenticating the remains and possibly imposing new funeral rites, in that the relics of saints must be preserved above ground.

“We need to rule out any possibility of a mistake,” Mr. Legoyda said.

At the same news conference, Bishop Tikhon, a shadowy, influential Orthodox figure rumored to be the spiritual guide for President Vladimir V. Putin, cast doubt on the authenticity of the bones by describing various untested theories, as did a historian endorsed by the church.

To take just one of the more outlandish claims, the bishop hinted that the grave of Nicholas’s father, Czar Alexander III, had been vandalized and his bones interred in place of his son.

That theory was quickly disproved. An excavation found Alexander III’s grave had remained undisturbed since his burial in 1894, said Sergei V. Mironenko, the head of the Russian State Archives, which has also been closely involved in the investigation. It was the third time royal bones had been dug up in the course of the investigation.

Nevertheless, Bishop Tikhon suggested on state television in late December that the church investigation was just getting started. “Today we were assured that the scientists will have all the time that they need — let’s say it will be approximately two, three years — but these tests will be carried out professionally and in full,” he said, without specifying what testing or who would be doing it.

The bishop was not available for interviews. Patriarch Kirill, the head of the Russian Orthodox Church, said at a conference of bishops this month that Mr. Putin himself had consented to an open-ended inquiry by the church.

Virtually every expert involved in the case agrees that investigators have pieced together a plausible explanation of what happened to the family, while the church has failed to produce an alternative.

“It is one of the oddest detective stories in Russian history in the last century,” said Ksenia V. Luchenko, a freelance journalist with long experience covering Orthodox Church matters.

Early in the morning of July 17, 1918, the czar, his wife, their five children, as well as their doctor, a cook and two servants, were executed in the basement of a house in Yekaterinburg, in central Russia. The firing squad had the most difficulty killing the czar’s four daughters, because the bullets ricocheted off all the hidden diamonds sewn into their clothing.

In a series of steps that took investigators decades to determine, the executioners first dumped the corpses in a mine, named Ganina Yama in Russian, which had long been thought to be the burial place of their ashes.

The bodies of the 11 victims were actually loaded onto a truck for transport to a deeper mine, however. The vehicle got stuck on a muddy road through a bog. To lighten the load, the bodies of Alexei and Maria were removed and carted off into the forest — burned, doused with acid and buried. The Bolsheviks then decided to inter the rest right there in Old Kaptikovskaya Road.

That main grave was eventually discovered in 1979 by amateur sleuths, and the bodies were finally exhumed in 1991, after the Soviet Union collapsed. The government treated it as a criminal case, assigning it to Vladimir N. Solovyov, at the time a 40-year-old investigator.

It took a year to assemble the skeletons from the jumbled collection of bones, especially since the executioners had tried to disguise the victims by smashing their faces. “The skulls had to be glued together like an antique vase from many small bits,” said Mr. Solovyov, now 65 and still working the case.

In a stroke of luck for the anthropologists doing the work, the czar’s daughters had contracted measles in March 1917 and posed together with shaved heads. The markedly different contours of their skulls were readily visible, speeding identification.

Photo

The bullet-riddled skull of Nicholas. The remains of two of the children were found much later and are stored in a state vault. Credit Associated Press Fragments from the skeletons were shipped to Britain and the United States for DNA testing in government laboratories, Mr. Solovyov said, which confirmed the victims’ identities.

The historical and genetic proof gradually undermined the accumulated myths surrounding the execution, such as the longstanding legend that Grand Duchess Anastasia had somehow escaped. She had not.

In 1998, in St. Petersburg, Nicholas II; his wife, Czarina Alexandra Feodorovna; daughters Olga, Tatiana and Anastasia; and the four retainers killed with them were buried together in St. Peter and Paul Cathedral, where all the czars since Peter the Great lie.

The patriarch at that time, Aleksei II, skipped the funeral at the last minute, rejecting the evidence with no explanation. The Orthodox priests who presided did not refer to the deceased by name, saying, “God knows their identity.”

Czarevitch Alexei and Grand Duchess Maria were to be buried in the same grave. Their bone fragments had been tucked away for years inside two small white boxes the size of FedEx mailers, sealed with crime-scene tape and locked into a vault in the state archives in downtown Moscow.

That would seem to have settled things, but the church took custody of the remains in December, declaring for reasons that remain elusive that the case required further study.

“They follow this mythological idea that the state is trying to convince the church that the remains are real although they are false,” Mr. Chapnin said. “What reason would the state have to do that? Nobody knows! People are just against it and that is it, they are not ready for any discussion.”

The most prevalent explanation is that the hierarchy wants to avoid the decision because either choice would alienate key factions.

Rejecting the bones will anger some Orthodox adherents, particularly those outside Russia. Accepting them will incense a conservative domestic faction that believes the Soviet government somehow faked the burial.

“Either decision will cause a scandal, so they would like to postpone it,” Mr. Chapnin said.

Analysts of church affairs place Patriarch Kirill among the doubters, but his reasons remain opaque. Andrei B. Zubov, a renowned historian, said he knew the prelate well enough to engage him on any matter, but when Mr. Zubov asked about the czar’s remains, he changed the subject.

“It was a political decision, not a spiritual or scientific one,” said Mr. Zubov, adding that after years of opposition, the church could not suddenly reverse itself without losing face.

Still, the idea that the church wants to begin an investigation from scratch provokes exasperation.

“They have all kinds of strange ideas why they are not the right remains,” said Paul E. Kulikovsky, 55, a businessman in Moscow who is a great-great-grandson of Czar Alexander III. “If you investigate all the possibilities, that means you have to go on for 100 years because people have come up with 1,000 possibilities.”

The Canadian-born Mr. Kulikovsky, who publishes a monthly newsletter on Romanov affairs, said the vast majority of about 80 Romanov descendants hope to bury Alexei and Maria this winter, whether or not the church deemed the bones authentic.

Ms. Luchenko, the journalist, noted that in death, the two prime adversaries of the 1917 Revolution, the czar and Lenin, are both stuck in limbo.

There has been an endless debate whether the embalmed body of Lenin should be removed from his tomb in Red Square and buried, while the remains of Nicholas II might be preserved above ground if they are ever recognized as holy relics.

Together, the remains represent the unfinished business of a particularly violent, tumultuous century for Russia. Ms. Luchenko said, “Russia cannot say goodbye to its 20th century.”

Alexandra Odynova contributed reporting.

https://finnholbek.dk/getperson.php?personID=I9462&tree=2

• Wikipedia
• Emperor and Autocrat of All the Russias: Reign 2 March 1855–13 March 1881 (26 years, 11 days) Coronation 7 September 1855

Predecessor: Nicholas I Successor: Aleksander III

---

PÄEVIK ALGAB.........Nikolai sündis 6.mail 1868 aastal.Vanaaegne foto:ingelik valgete lokkidega pitssärgis lapsuke püüüab uurida raamatut,mida hoiavad tema ema käed.Nikolai on siis vaid aastane.Ja järgmine foto:moodsalt lahku kammitud soenguga noorik.1882.aastal sai Nikolai emalt kingituseks inkursteeritud väärispuidust köites kuldservadega "märkmeteraamatu".See luksuslik märkmik oli tema päeviku esimene vihik .Põhjus,miks Nikolai hakkas 1882.aastal regulaarselt päevikut pidama,oliVenemaa ajaloo saaatuslik oäev.-1.märts 1881.Kõledal ööl vastu 1881.aasta 1.märtsi põles valgus ühes Peterburi korteris peaaegu terve öö.Eelmise päeva hommikust saati  olid seda korterit lakkamatu vooluna külastanud mingid noored inimesed.Kells kaheksaks õhtul jäi neid vaid kuus,neli meest ja kaks naist.Üks oliVera Finger ,terrori organisatsiooni "Narodnaja Volja"kuulus juht.Hiljem on ta seda päeva kirjeldanud.Teine meesterahvas oli Sofia Perovskaja.Tema pidi järgmisele hommikule planeeritud ürituses vahetult osanema jateda keelati magama heitma.Vera Finger ja neli meest töötasid terve öö.Hommikuks täitsid  nad petroolinõud "plahvatava süldiga".Tulemuseks oli neli omatehtud pommi.Plaanis oli tappa tsaar Aleksander II,Venemaa ajaloo üks suuremaid reformaatoreid.Neil kevadpäevil valmistus ta andma Venemaale oodatud konstitutsiooni,mis oleks viinud selle feodaalse ja despootliku riigi Euroopa tsiviliseeritud maade perre.Kuid need inimesed kartsid ,et põhiseadus tekitab ühiskonnas võltsi rahulolu ja kisub Venemaa eemale lähenevast revolutsioonist.Nooerd inimesed kiirustasid.Selleks ajaks olid revolutsioonilised terroristid juba seitse korda püüdnud tsaari tappa.,kuid edutult...Selle hinnaks oli 21 surmaotsust .Nüüd satusid nad taas kord Peterburi tänavale,et tappa tsaar.pavlovski polgu kasarmu juures ,mis paiknes Moikai Marsi väljaku ääres,seisis sel päeval noor sõdur Aleksander Volkov.Jekaterina kanali poolt kostsid kaks võimsat plahvatust.Volkov nägi ,kuidas aeglaselt hajus suitsupilv.Peagi kihutas Volkovist möödapolitseiülema saan.Kolm tsaari valvemeeskonna kasakat toetasid surevat tsaari:kaks neist seisid saani külgedel,kolmas oli saani esiotsas.Tema tserkessikuub oli sureva tsaari verest tumedaks tõmbunud.Aleksandri purustatud jalgadest tilkus verd.Saan kihutas Talvepalee poole."Tahan surra seal"kordas tsaar.Aleksander II oli surmavalt vigastanud pomm,mis valmistati eelnimetatud korteris.Õigeuskliku tsaari tapnud pomm oli maskeeritud lihavõtte kringliks.See oli vägev lihavõtte kingitus.-noored inimesed polnud unustanud ka irooniat.Siis kihutas Volkovist mööda Talvepalee suunal tõld konvoi saatel.Tõllas istusid suur kiilaspäine mehemürakas ja 13-kümne aastane poiss-need olid uus tsaar Aleksander III ja tema poeg Nikolai,kellest sel  päeval sai Venemaa troonipärija.Sel päeval vahipostil seisnuid sõdur Aleksander Volkovi kogu elu hilisem elu on seotud selle tõllas istunud poisiga.Tema elu kulgeb kahe tsaaritapmise vahel.Selleks ajaks oli Vera Finger juba teada saanud,et tsaar Aleksander II on surnmavalt haavatud.See tekitas noores naises kummalist vaimustust.Erutuse tõttu suutsin ma vaevu lausuda,et tsaar on tapetud.Ma nutsin,raske painaja,mis oli üle kümne aasta vaevanudnoort Venemaad,oli lakanud olemast.See hetk ja tsaari veri olid tasuks kõige eest.Noored inimesed,kes olid tapnud reformimeelse tsaari,embasid üksteist õnnelikult.Bakunini kuulsas "Revolutsionääre katekismuses"on kirjutatud "Revolutsionäär on hukkumisele määratud inimene".Selle "katekismuse" järgi peab revolutsionäär hülgama tsiviliseeritud  maailma seadusedf ja tavad,ta peab revolutsiooni nimel loobuma igasugustest isitlikust elust ja veresidemetest.Ta peab ühiskonda põlgama,olema selle vastu halastamatu,kuid ei tohi ka ise ühiskonnalt halastust loota ja peab olema valmis surema.Kõigest väest peab ta süvenduma rahva viletsust,tõugates rahvast niiviisi revolutsiooni poole.Ta peab teadma ,et kõiki neid vahendeid õigustab ainus eesmärk-Revolutsioon.Nad otsustasid Venemaa vankrit verega õlitada.Nad sööstsid paigalt ja veeresid aina edasi-sinna,1917.aastasse,Jekaterinburgi keldrisse,suurde Punasesse terrorisse....Tsaar Aleksander II suri piineldes Talvepalees.See mälestus verest tühjaks jooksvast vanaisast jäi Nikolaile meelde kogu eluks.Läbi vere sai temast troonipärija."Tsaari vere valamise"pani alguse ka tema päevikule,Nikolai oli nüüd troonipärija.Tema ei´lu kuulus nüüdsest ajaloole-uue4 aasta algusest tuli tal hakata kirja panemakogu oma elukäigu.....Keiser Aleksander II peamine siht olid olnud reformid.,muutused,otsimine.Need sagedased innustumised uutest ideedest leidsid kujuka väljenduse ka vanaisa lõputustes armuseiklustes.Aleksander IIarmuromaanid järgnesid üksteisele pidevalt.Kuni ilmus kasunis vürstitar Dolgorukaja.Kõikide imestuseks oli Aleksander nüüd äkki uuele armukeseke truu.Sündisid lapsed.Tekkis ametlik keiserlikperekond,kus Aleksander viibis siitpeale kogu asja ,sinna sõitsid ettekannetega tema juurde ministrid.Kui algas revolutsionääride klapperjaht tsaarile,asus Nikolai vanaisa ekstravakantse sammu,ohutuse huvides tõi ta oma mõlemad perekonnad Talvepaleesse.1880.aastal suri Nikolai, vanaema murest,et mehel on armuke,Aleksander II ametlik naine,keisrinna Maria Aleksandrovna.Vanaisa abiellus nüüd oma armukesega.Kuigi tark ja taktitunderline vürstinna teatas,et ei hakka oma pojale troonipärimis õigust taotlema,mõistsid nad siiski,see mis täna on võimatu,võib juba homme...Aleksander II oli 62.aastane,kuid ta oli veel tugev ja terve.Nikolai isa langes ilmselgelt tahaplaanile.Kuid juba paari kuu pärast "häbiväärset"abiellumist kärgatas pommiplahvatus Jeksterina kanali ääres.Mõistagi kuulis ka Nikolai seda,mis kõikjal räägiti:"See oli jumala karistus tsaari pattude eest.....

---

PÄEVIK ALGAB.........Nikolai sündis 6.mail 1868 aastal.Vanaaegne foto:ingelik valgete lokkidega pitssärgis lapsuke püüüab uurida raamatut,mida hoiavad tema ema käed.Nikolai on siis vaid aastane.Ja järgmine foto:moodsalt lahku kammitud soenguga noorik.1882.aastal sai Nikolai emalt kingituseks inkursteeritud väärispuidust köites kuldservadega "märkmeteraamatu".See luksuslik märkmik oli tema päeviku esimene vihik .Põhjus,miks Nikolai hakkas 1882.aastal regulaarselt päevikut pidama,oliVenemaa ajaloo saaatuslik oäev.-1.märts 1881.Kõledal ööl vastu 1881.aasta 1.märtsi põles valgus ühes Peterburi korteris peaaegu terve öö.Eelmise päeva hommikust saati olid seda korterit lakkamatu vooluna külastanud mingid noored inimesed.Kells kaheksaks õhtul jäi neid vaid kuus,neli meest ja kaks naist.Üks oliVera Finger ,terrori organisatsiooni "Narodnaja Volja"kuulus juht.Hiljem on ta seda päeva kirjeldanud.Teine meesterahvas oli Sofia Perovskaja.Tema pidi järgmisele hommikule planeeritud ürituses vahetult osanema jateda keelati magama heitma.Vera Finger ja neli meest töötasid terve öö.Hommikuks täitsid nad petroolinõud "plahvatava süldiga".Tulemuseks oli neli omatehtud pommi.Plaanis oli tappa tsaar Aleksander II,Venemaa ajaloo üks suuremaid reformaatoreid.Neil kevadpäevil valmistus ta andma Venemaale oodatud konstitutsiooni,mis oleks viinud selle feodaalse ja despootliku riigi Euroopa tsiviliseeritud maade perre.Kuid need inimesed kartsid ,et põhiseadus tekitab ühiskonnas võltsi rahulolu ja kisub Venemaa eemale lähenevast revolutsioonist.Nooerd inimesed kiirustasid.Selleks ajaks olid revolutsioonilised terroristid juba seitse korda püüdnud tsaari tappa.,kuid edutult...Selle hinnaks oli 21 surmaotsust .Nüüd satusid nad taas kord Peterburi tänavale,et tappa tsaar.pavlovski polgu kasarmu juures ,mis paiknes Moikai Marsi väljaku ääres,seisis sel päeval noor sõdur Aleksander Volkov.Jekaterina kanali poolt kostsid kaks võimsat plahvatust.Volkov nägi ,kuidas aeglaselt hajus suitsupilv.Peagi kihutas Volkovist möödapolitseiülema saan.Kolm tsaari valvemeeskonna kasakat toetasid surevat tsaari:kaks neist seisid saani külgedel,kolmas oli saani esiotsas.Tema tserkessikuub oli sureva tsaari verest tumedaks tõmbunud.Aleksandri purustatud jalgadest tilkus verd.Saan kihutas Talvepalee poole."Tahan surra seal"kordas tsaar.Aleksander II oli surmavalt vigastanud pomm,mis valmistati eelnimetatud korteris.Õigeuskliku tsaari tapnud pomm oli maskeeritud lihavõtte kringliks.See oli vägev lihavõtte kingitus.-noored inimesed polnud unustanud ka irooniat.Siis kihutas Volkovist mööda Talvepalee suunal tõld konvoi saatel.Tõllas istusid suur kiilaspäine mehemürakas ja 13-kümne aastane poiss-need olid uus tsaar Aleksander III ja tema poeg Nikolai,kellest sel päeval sai Venemaa troonipärija.Sel päeval vahipostil seisnuid sõdur Aleksander Volkovi kogu elu hilisem elu on seotud selle tõllas istunud poisiga.Tema elu kulgeb kahe tsaaritapmise vahel.Selleks ajaks oli Vera Finger juba teada saanud,et tsaar Aleksander II on surnmavalt haavatud.See tekitas noores naises kummalist vaimustust.Erutuse tõttu suutsin ma vaevu lausuda,et tsaar on tapetud.Ma nutsin,raske painaja,mis oli üle kümne aasta vaevanudnoort Venemaad,oli lakanud olemast.See hetk ja tsaari veri olid tasuks kõige eest.Noored inimesed,kes olid tapnud reformimeelse tsaari,embasid üksteist õnnelikult.Bakunini kuulsas "Revolutsionääre katekismuses"on kirjutatud "Revolutsionäär on hukkumisele määratud inimene".Selle "katekismuse" järgi peab revolutsionäär hülgama tsiviliseeritud maailma seadusedf ja tavad,ta peab revolutsiooni nimel loobuma igasugustest isitlikust elust ja veresidemetest.Ta peab ühiskonda põlgama,olema selle vastu halastamatu,kuid ei tohi ka ise ühiskonnalt halastust loota ja peab olema valmis surema.Kõigest väest peab ta süvenduma rahva viletsust,tõugates rahvast niiviisi revolutsiooni poole.Ta peab teadma ,et kõiki neid vahendeid õigustab ainus eesmärk-Revolutsioon.Nad otsustasid Venemaa vankrit verega õlitada.Nad sööstsid paigalt ja veeresid aina edasi-sinna,1917.aastasse,Jekaterinburgi keldrisse,suurde Punasesse terrorisse....Tsaar Aleksander II suri piineldes Talvepalees.See mälestus verest tühjaks jooksvast vanaisast jäi Nikolaile meelde kogu eluks.Läbi vere sai temast troonipärija."Tsaari vere valamise"pani alguse ka tema päevikule,Nikolai oli nüüd troonipärija.Tema ei´lu kuulus nüüdsest ajaloole-uue4 aasta algusest tuli tal hakata kirja panemakogu oma elukäigu.....Keiser Aleksander II peamine siht olid olnud reformid.,muutused,otsimine.Need sagedased innustumised uutest ideedest leidsid kujuka väljenduse ka vanaisa lõputustes armuseiklustes.Aleksander IIarmuromaanid järgnesid üksteisele pidevalt.Kuni ilmus kasunis vürstitar Dolgorukaja.Kõikide imestuseks oli Aleksander nüüd äkki uuele armukeseke truu.Sündisid lapsed.Tekkis ametlik keiserlikperekond,kus Aleksander viibis siitpeale kogu asja ,sinna sõitsid ettekannetega tema juurde ministrid.Kui algas revolutsionääride klapperjaht tsaarile,asus Nikolai vanaisa ekstravakantse sammu,ohutuse huvides tõi ta oma mõlemad perekonnad Talvepaleesse.1880.aastal suri Nikolai, vanaema murest,et mehel on armuke,Aleksander II ametlik naine,keisrinna Maria Aleksandrovna.Vanaisa abiellus nüüd oma armukesega.Kuigi tark ja taktitunderline vürstinna teatas,et ei hakka oma pojale troonipärimis õigust taotlema,mõistsid nad siiski,see mis täna on võimatu,võib juba homme...Aleksander II oli 62.aastane,kuid ta oli veel tugev ja terve.Nikolai isa langes ilmselgelt tahaplaanile.Kuid juba paari kuu pärast "häbiväärset"abiellumist kärgatas pommiplahvatus Jeksterina kanali ääres.Mõistagi kuulis ka Nikolai seda,mis kõikjal räägiti:"See oli jumala karistus tsaari pattude eest.....
näita vähem

---

PÄEVIK ALGAB.........Nikolai sündis 6.mail 1868 aastal.Vanaaegne foto:ingelik valgete lokkidega pitssärgis lapsuke püüüab uurida raamatut,mida hoiavad tema ema käed.Nikolai on siis vaid aastane.Ja järgmine foto:moodsalt lahku kammitud soenguga noorik.1882.aastal sai Nikolai emalt kingituseks inkursteeritud väärispuidust köites kuldservadega "märkmeteraamatu".See luksuslik märkmik oli tema päeviku esimene vihik .Põhjus,miks Nikolai hakkas 1882.aastal regulaarselt päevikut pidama,oliVenemaa ajaloo saaatuslik oäev.-1.märts 1881.Kõledal ööl vastu 1881.aasta 1.märtsi põles valgus ühes Peterburi korteris peaaegu terve öö.Eelmise päeva hommikust saati olid seda korterit lakkamatu vooluna külastanud mingid noored inimesed.Kells kaheksaks õhtul jäi neid vaid kuus,neli meest ja kaks naist.Üks oliVera Finger ,terrori organisatsiooni "Narodnaja Volja"kuulus juht.Hiljem on ta seda päeva kirjeldanud.Teine meesterahvas oli Sofia Perovskaja.Tema pidi järgmisele hommikule planeeritud ürituses vahetult osanema jateda keelati magama heitma.Vera Finger ja neli meest töötasid terve öö.Hommikuks täitsid nad petroolinõud "plahvatava süldiga".Tulemuseks oli neli omatehtud pommi.Plaanis oli tappa tsaar Aleksander II,Venemaa ajaloo üks suuremaid reformaatoreid.Neil kevadpäevil valmistus ta andma Venemaale oodatud konstitutsiooni,mis oleks viinud selle feodaalse ja despootliku riigi Euroopa tsiviliseeritud maade perre.Kuid need inimesed kartsid ,et põhiseadus tekitab ühiskonnas võltsi rahulolu ja kisub Venemaa eemale lähenevast revolutsioonist.Nooerd inimesed kiirustasid.Selleks ajaks olid revolutsioonilised terroristid juba seitse korda püüdnud tsaari tappa.,kuid edutult...Selle hinnaks oli 21 surmaotsust .Nüüd satusid nad taas kord Peterburi tänavale,et tappa tsaar.pavlovski polgu kasarmu juures ,mis paiknes Moikai Marsi väljaku ääres,seisis sel päeval noor sõdur Aleksander Volkov.Jekaterina kanali poolt kostsid kaks võimsat plahvatust.Volkov nägi ,kuidas aeglaselt hajus suitsupilv.Peagi kihutas Volkovist möödapolitseiülema saan.Kolm tsaari valvemeeskonna kasakat toetasid surevat tsaari:kaks neist seisid saani külgedel,kolmas oli saani esiotsas.Tema tserkessikuub oli sureva tsaari verest tumedaks tõmbunud.Aleksandri purustatud jalgadest tilkus verd.Saan kihutas Talvepalee poole."Tahan surra seal"kordas tsaar.Aleksander II oli surmavalt vigastanud pomm,mis valmistati eelnimetatud korteris.Õigeuskliku tsaari tapnud pomm oli maskeeritud lihavõtte kringliks.See oli vägev lihavõtte kingitus.-noored inimesed polnud unustanud ka irooniat.Siis kihutas Volkovist mööda Talvepalee suunal tõld konvoi saatel.Tõllas istusid suur kiilaspäine mehemürakas ja 13-kümne aastane poiss-need olid uus tsaar Aleksander III ja tema poeg Nikolai,kellest sel päeval sai Venemaa troonipärija.Sel päeval vahipostil seisnuid sõdur Aleksander Volkovi kogu elu hilisem elu on seotud selle tõllas istunud poisiga.Tema elu kulgeb kahe tsaaritapmise vahel.Selleks ajaks oli Vera Finger juba teada saanud,et tsaar Aleksander II on surnmavalt haavatud.See tekitas noores naises kummalist vaimustust.Erutuse tõttu suutsin ma vaevu lausuda,et tsaar on tapetud.Ma nutsin,raske painaja,mis oli üle kümne aasta vaevanudnoort Venemaad,oli lakanud olemast.See hetk ja tsaari veri olid tasuks kõige eest.Noored inimesed,kes olid tapnud reformimeelse tsaari,embasid üksteist õnnelikult.Bakunini kuulsas "Revolutsionääre katekismuses"on kirjutatud "Revolutsionäär on hukkumisele määratud inimene".Selle "katekismuse" järgi peab revolutsionäär hülgama tsiviliseeritud maailma seadusedf ja tavad,ta peab revolutsiooni nimel loobuma igasugustest isitlikust elust ja veresidemetest.Ta peab ühiskonda põlgama,olema selle vastu halastamatu,kuid ei tohi ka ise ühiskonnalt halastust loota ja peab olema valmis surema.Kõigest väest peab ta süvenduma rahva viletsust,tõugates rahvast niiviisi revolutsiooni poole.Ta peab teadma ,et kõiki neid vahendeid õigustab ainus eesmärk-Revolutsioon.Nad otsustasid Venemaa vankrit verega õlitada.Nad sööstsid paigalt ja veeresid aina edasi-sinna,1917.aastasse,Jekaterinburgi keldrisse,suurde Punasesse terrorisse....Tsaar Aleksander II suri piineldes Talvepalees.See mälestus verest tühjaks jooksvast vanaisast jäi Nikolaile meelde kogu eluks.Läbi vere sai temast troonipärija."Tsaari vere valamise"pani alguse ka tema päevikule,Nikolai oli nüüd troonipärija.Tema ei´lu kuulus nüüdsest ajaloole-uue4 aasta algusest tuli tal hakata kirja panemakogu oma elukäigu.....Keiser Aleksander II peamine siht olid olnud reformid.,muutused,otsimine.Need sagedased innustumised uutest ideedest leidsid kujuka väljenduse ka vanaisa lõputustes armuseiklustes.Aleksander IIarmuromaanid järgnesid üksteisele pidevalt.Kuni ilmus kasunis vürstitar Dolgorukaja.Kõikide imestuseks oli Aleksander nüüd äkki uuele armukeseke truu.Sündisid lapsed.Tekkis ametlik keiserlikperekond,kus Aleksander viibis siitpeale kogu asja ,sinna sõitsid ettekannetega tema juurde ministrid.Kui algas revolutsionääride klapperjaht tsaarile,asus Nikolai vanaisa ekstravakantse sammu,ohutuse huvides tõi ta oma mõlemad perekonnad Talvepaleesse.1880.aastal suri Nikolai, vanaema murest,et mehel on armuke,Aleksander II ametlik naine,keisrinna Maria Aleksandrovna.Vanaisa abiellus nüüd oma armukesega.Kuigi tark ja taktitunderline vürstinna teatas,et ei hakka oma pojale troonipärimis õigust taotlema,mõistsid nad siiski,see mis täna on võimatu,võib juba homme...Aleksander II oli 62.aastane,kuid ta oli veel tugev ja terve.Nikolai isa langes ilmselgelt tahaplaanile.Kuid juba paari kuu pärast "häbiväärset"abiellumist kärgatas pommiplahvatus Jeksterina kanali ääres.Mõistagi kuulis ka Nikolai seda,mis kõikjal räägiti:"See oli jumala karistus tsaari pattude eest.....

---

inimesed kartsid ,et põhiseadus tekitab ühiskonnas võltsi rahulolu ja kisub Venemaa eemale lähenevast revolutsioonist.Nooerd inimesed kiirustasid.Selleks ajaks olid revolutsioonilised terroristid juba seitse korda püüdnud tsaari tappa.,kuid edutult...Selle hinnaks oli 21 surmaotsust .Nüüd satusid nad taas kord Peterburi tänavale,et tappa tsaar.pavlovski polgu kasarmu juures ,mis paiknes Moikai Marsi väljaku ääres,seisis sel päeval noor sõdur Aleksander Volkov.Jekaterina kanali poolt kostsid kaks võimsat plahvatust.Volkov nägi ,kuidas aeglaselt hajus suitsupilv.Peagi kihutas Volkovist möödapolitseiülema saan.Kolm tsaari valvemeeskonna kasakat toetasid surevat tsaari:kaks neist seisid saani külgedel,kolmas oli saani esiotsas.Tema tserkessikuub oli sureva tsaari verest tumedaks tõmbunud.Aleksandri purustatud jalgadest tilkus verd.Saan kihutas Talvepalee poole."Tahan surra seal"kordas tsaar.Aleksander II oli surmavalt vigastanud pomm,mis valmistati eelnimetatud korteris.Õigeuskliku tsaari tapnud pomm oli maskeeritud lihavõtte kringliks.See oli vägev lihavõtte kingitus.-noored inimesed polnud unustanud ka irooniat.Siis kihutas Volkovist mööda Talvepalee suunal tõld konvoi saatel.Tõllas istusid suur kiilaspäine mehemürakas ja 13-kümne aastane poiss-need olid uus tsaar Aleksander III ja tema poeg Nikolai,kellest sel päeval sai Venemaa troonipärija.Sel päeval vahipostil seisnuid sõdur Aleksander Volkovi kogu elu hilisem elu on seotud selle tõllas istunud poisiga.Tema elu kulgeb kahe tsaaritapmise vahel.Selleks ajaks oli Vera Finger juba teada saanud,et tsaar Aleksander II on surnmavalt haavatud.See tekitas noores naises kummalist vaimustust.Erutuse tõttu suutsin ma vaevu lausuda,et tsaar on tapetud.Ma nutsin,raske painaja,mis oli üle kümne aasta vaevanudnoort Venemaad,oli lakanud olemast.See hetk ja tsaari veri olid tasuks kõige eest.Noored inimesed,kes olid tapnud reformimeelse tsaari,embasid üksteist õnnelikult.Bakunini kuulsas "Revolutsionääre katekismuses"on kirjutatud "Revolutsionäär on hukkumisele määratud inimene".Selle "katekismuse" järgi peab revolutsionäär hülgama tsiviliseeritud maailma seadusedf ja tavad,ta peab revolutsiooni nimel loobuma igasugustest isitlikust elust ja veresidemetest.Ta peab ühiskonda põlgama,olema selle vastu halastamatu,kuid ei tohi ka ise ühiskonnalt halastust loota ja peab olema valmis surema.Kõigest väest peab ta süvenduma rahva viletsust,tõugates rahvast niiviisi revolutsiooni poole.Ta peab teadma ,et kõiki neid vahendeid õigustab ainus eesmärk-Revolutsioon.Nad otsustasid Venemaa vankrit verega õlitada.Nad sööstsid paigalt ja veeresid aina edasi-sinna,1917.aastasse,Jekaterinburgi keldrisse,suurde Punasesse terrorisse....Tsaar Aleksander II suri piineldes Talvepalees.See mälestus verest tühjaks jooksvast vanaisast jäi Nikolaile meelde kogu eluks.Läbi vere sai temast troonipärija."Tsaari vere valamise"pani alguse ka tema päevikule,Nikolai oli nüüd troonipärija.Tema ei´lu kuulus nüüdsest ajaloole-uue4 aasta algusest tuli tal hakata kirja panemakogu oma elukäigu.....Keiser Aleksander II peamine siht olid olnud reformid.,muutused,otsimine.Need sagedased innustumised uutest ideedest leidsid kujuka väljenduse ka vanaisa lõputustes armuseiklustes.Aleksander IIarmuromaanid järgnesid üksteisele pidevalt.Kuni ilmus kasunis vürstitar Dolgorukaja.Kõikide imestuseks oli Aleksander nüüd äkki uuele armukeseke truu.Sündisid lapsed.Tekkis ametlik keiserlikperekond,kus Aleksander viibis siitpeale kogu asja ,sinna sõitsid ettekannetega tema juurde ministrid.Kui algas revolutsionääride klapperjaht tsaarile,asus Nikolai vanaisa ekstravakantse sammu,ohutuse huvides tõi ta oma mõlemad perekonnad Talvepaleesse.1880.aastal suri Nikolai, vanaema murest,et mehel on armuke,Aleksander II ametlik naine,keisrinna Maria Aleksandrovna.Vanaisa abiellus nüüd oma armukesega.Kuigi tark ja taktitunderline vürstinna teatas,et ei hakka oma pojale troonipärimis õigust taotlema,mõistsid nad siiski,see mis täna on võimatu,võib juba homme...Aleksander II oli 62.aastane,kuid ta oli veel tugev ja terve.Nikolai isa langes ilmselgelt tahaplaanile.Kuid juba paari kuu pärast "häbiväärset"abiellumist kärgatas pommiplahvatus Jeksterina kanali ääres.Mõistagi kuulis ka Nikolai seda,mis kõikjal räägiti:"See oli jumala karistus tsaari pattude eest.....

---

PÄEVIK ALGAB.........Nikolai sündis 6.mail 1868 aastal.Vanaaegne foto:ingelik valgete lokkidega pitssärgis lapsuke püüüab uurida raamatut,mida hoiavad tema ema käed.Nikolai on siis vaid aastane.Ja järgmine foto:moodsalt lahku kammitud soenguga noorik.1882.aastal sai Nikolai emalt kingituseks inkursteeritud väärispuidust köites kuldservadega "märkmeteraamatu".See luksuslik märkmik oli tema päeviku esimene vihik .Põhjus,miks Nikolai hakkas 1882.aastal regulaarselt päevikut pidama,oliVenemaa ajaloo saaatuslik oäev.-1.märts 1881.Kõledal ööl vastu 1881.aasta 1.märtsi põles valgus ühes Peterburi korteris peaaegu terve öö.Eelmise päeva hommikust saati olid seda korterit lakkamatu vooluna külastanud mingid noored inimesed.Kells kaheksaks õhtul jäi neid vaid kuus,neli meest ja kaks naist.Üks oliVera Finger ,terrori organisatsiooni "Narodnaja Volja"kuulus juht.Hiljem on ta seda päeva kirjeldanud.Teine meesterahvas oli Sofia Perovskaja.Tema pidi järgmisele hommikule planeeritud ürituses vahetult osanema jateda keelati magama heitma.Vera Finger ja neli meest töötasid terve öö.Hommikuks täitsid nad petroolinõud "plahvatava süldiga".Tulemuseks oli neli omatehtud pommi.Plaanis oli tappa tsaar Aleksander II,Venemaa ajaloo üks suuremaid reformaatoreid.Neil kevadpäevil valmistus ta andma Venemaale oodatud konstitutsiooni,mis oleks viinud selle feodaalse ja despootliku riigi Euroopa tsiviliseeritud maade perre.Kuid need inimesed kartsid ,et põhiseadus tekitab ühiskonnas võltsi rahulolu ja kisub Venemaa eemale lähenevast revolutsioonist.Nooerd inimesed kiirustasid.Selleks ajaks olid revolutsioonilised terroristid juba seitse korda püüdnud tsaari tappa.,kuid edutult...Selle hinnaks oli 21 surmaotsust .Nüüd satusid nad taas kord Peterburi tänavale,et tappa tsaar.pavlovski polgu kasarmu juures ,mis paiknes Moikai Marsi väljaku ääres,seisis sel päeval noor sõdur Aleksander Volkov.Jekaterina kanali poolt kostsid kaks võimsat plahvatust.Volkov nägi ,kuidas aeglaselt hajus suitsupilv.Peagi kihutas Volkovist möödapolitseiülema saan.Kolm tsaari valvemeeskonna kasakat toetasid surevat tsaari:kaks neist seisid saani külgedel,kolmas oli saani esiotsas.Tema tserkessikuub oli sureva tsaari verest tumedaks tõmbunud.Aleksandri purustatud jalgadest tilkus verd.Saan kihutas Talvepalee poole."Tahan surra seal"kordas tsaar.Aleksander II oli surmavalt vigastanud pomm,mis valmistati eelnimetatud korteris.Õigeuskliku tsaari tapnud pomm oli maskeeritud lihavõtte kringliks.See oli vägev lihavõtte kingitus.-noored inimesed polnud unustanud ka irooniat.Siis kihutas Volkovist mööda Talvepalee suunal tõld konvoi saatel.Tõllas istusid suur kiilaspäine mehemürakas ja 13-kümne aastane poiss-need olid uus tsaar Aleksander III ja tema poeg Nikolai,kellest sel päeval sai Venemaa troonipärija.Sel päeval vahipostil seisnuid sõdur Aleksander Volkovi kogu elu hilisem elu on seotud selle tõllas istunud poisiga.Tema elu kulgeb kahe tsaaritapmise vahel.Selleks ajaks oli Vera Finger juba teada saanud,et tsaar Aleksander II on surnmavalt haavatud.See tekitas noores naises kummalist vaimustust.Erutuse tõttu suutsin ma vaevu lausuda,et tsaar on tapetud.Ma nutsin,raske painaja,mis oli üle kümne aasta vaevanudnoort Venemaad,oli lakanud olemast.See hetk ja tsaari veri olid tasuks kõige eest.Noored inimesed,kes olid tapnud reformimeelse tsaari,embasid üksteist õnnelikult.Bakunini kuulsas "Revolutsionääre katekismuses"on kirjutatud "Revolutsionäär on hukkumisele määratud inimene".Selle "katekismuse" järgi peab revolutsionäär hülgama tsiviliseeritud maailma seadusedf ja tavad,ta peab revolutsiooni nimel loobuma igasugustest isitlikust elust ja veresidemetest.Ta peab ühiskonda põlgama,olema selle vastu halastamatu,kuid ei tohi ka ise ühiskonnalt halastust loota ja peab olema valmis surema.Kõigest väest peab ta süvenduma rahva viletsust,tõugates rahvast niiviisi revolutsiooni poole.Ta peab teadma ,et kõiki neid vahendeid õigustab ainus eesmärk-Revolutsioon.Nad otsustasid Venemaa vankrit verega õlitada.Nad sööstsid paigalt ja veeresid aina edasi-sinna,1917.aastasse,Jekaterinburgi keldrisse,suurde Punasesse terrorisse....Tsaar Aleksander II suri piineldes Talvepalees.See mälestus verest tühjaks jooksvast vanaisast jäi Nikolaile meelde kogu eluks.Läbi vere sai temast troonipärija."Tsaari vere valamise"pani alguse ka tema päevikule,Nikolai oli nüüd troonipärija.Tema ei´lu kuulus nüüdsest ajaloole-uue4 aasta algusest tuli tal hakata kirja panemakogu oma elukäigu.....Keiser Aleksander II peamine siht olid olnud reformid.,muutused,otsimine.Need sagedased innustumised uutest ideedest leidsid kujuka väljenduse ka vanaisa lõputustes armuseiklustes.Aleksander IIarmuromaanid järgnesid üksteisele pidevalt.Kuni ilmus kasunis vürstitar Dolgorukaja.Kõikide imestuseks oli Aleksander nüüd äkki uuele armukeseke truu.Sündisid lapsed.Tekkis ametlik keiserlikperekond,kus Aleksander viibis siitpeale kogu asja ,sinna sõitsid ettekannetega tema juurde ministrid.Kui algas revolutsionääride klapperjaht tsaarile,asus Nikolai vanaisa ekstravakantse sammu,ohutuse huvides tõi ta oma mõlemad perekonnad Talvepaleesse.1880.aastal suri Nikolai, vanaema murest,et mehel on armuke,Aleksander II ametlik naine,keisrinna Maria Aleksandrovna.Vanaisa abiellus nüüd oma armukesega.Kuigi tark ja taktitunderline vürstinna teatas,et ei hakka oma pojale troonipärimis õigust taotlema,mõistsid nad siiski,see mis täna on võimatu,võib juba homme...Aleksander II oli 62.aastane,kuid ta oli veel tugev ja terve.Nikolai isa langes ilmselgelt tahaplaanile.Kuid juba paari kuu pärast "häbiväärset"abiellumist kärgatas pommiplahvatus Jeksterina kanali ääres.Mõistagi kuulis ka Nikolai seda,mis kõikjal räägiti:"See oli jumala karistus tsaari pattude eest..... näita vähem

---

PÄEVIK ALGAB.........Nikolai sündis 6.mail 1868 aastal.Vanaaegne foto:ingelik valgete lokkidega pitssärgis lapsuke püüüab uurida raamatut,mida hoiavad tema ema käed.Nikolai on siis vaid aastane.Ja järgmine foto:moodsalt lahku kammitud soenguga noorik.1882.aastal sai Nikolai emalt kingituseks inkursteeritud väärispuidust köites kuldservadega "märkmeteraamatu".See luksuslik märkmik oli tema päeviku esimene vihik .Põhjus,miks Nikolai hakkas 1882.aastal regulaarselt päevikut pidama,oliVenemaa ajaloo saaatuslik oäev.-1.märts 1881.Kõledal ööl vastu 1881.aasta 1.märtsi põles valgus ühes Peterburi korteris peaaegu terve öö.Eelmise päeva hommikust saati olid seda korterit lakkamatu vooluna külastanud mingid noored inimesed.Kells kaheksaks õhtul jäi neid vaid kuus,neli meest ja kaks naist.Üks oliVera Finger ,terrori organisatsiooni "Narodnaja Volja"kuulus juht.Hiljem on ta seda päeva kirjeldanud.Teine meesterahvas oli Sofia Perovskaja.Tema pidi järgmisele hommikule planeeritud ürituses vahetult osanema jateda keelati magama heitma.Vera Finger ja neli meest töötasid terve öö.Hommikuks täitsid nad petroolinõud "plahvatava süldiga".Tulemuseks oli neli omatehtud pommi.Plaanis oli tappa tsaar Aleksander II,Venemaa ajaloo üks suuremaid reformaatoreid.Neil kevadpäevil valmistus ta andma Venemaale oodatud konstitutsiooni,mis oleks viinud selle feodaalse ja despootliku riigi Euroopa tsiviliseeritud maade perre.Kuid need inimesed kartsid ,et põhiseadus tekitab ühiskonnas võltsi rahulolu ja kisub Venemaa eemale lähenevast revolutsioonist.Nooerd inimesed kiirustasid.Selleks ajaks olid revolutsioonilised terroristid juba seitse korda püüdnud tsaari tappa.,kuid edutult...Selle hinnaks oli 21 surmaotsust .Nüüd satusid nad taas kord Peterburi tänavale,et tappa tsaar.pavlovski polgu kasarmu juures ,mis paiknes Moikai Marsi väljaku ääres,seisis sel päeval noor sõdur Aleksander Volkov.Jekaterina kanali poolt kostsid kaks võimsat plahvatust.Volkov nägi ,kuidas aeglaselt hajus suitsupilv.Peagi kihutas Volkovist möödapolitseiülema saan.Kolm tsaari valvemeeskonna kasakat toetasid surevat tsaari:kaks neist seisid saani külgedel,kolmas oli saani esiotsas.Tema tserkessikuub oli sureva tsaari verest tumedaks tõmbunud.Aleksandri purustatud jalgadest tilkus verd.Saan kihutas Talvepalee poole."Tahan surra seal"kordas tsaar.Aleksander II oli surmavalt vigastanud pomm,mis valmistati eelnimetatud korteris.Õigeuskliku tsaari tapnud pomm oli maskeeritud lihavõtte kringliks.See oli vägev lihavõtte kingitus.-noored inimesed polnud unustanud ka irooniat.Siis kihutas Volkovist mööda Talvepalee suunal tõld konvoi saatel.Tõllas istusid suur kiilaspäine mehemürakas ja 13-kümne aastane poiss-need olid uus tsaar Aleksander III ja tema poeg Nikolai,kellest sel päeval sai Venemaa troonipärija.Sel päeval vahipostil seisnuid sõdur Aleksander Volkovi kogu elu hilisem elu on seotud selle tõllas istunud poisiga.Tema elu kulgeb kahe tsaaritapmise vahel.Selleks ajaks oli Vera Finger juba teada saanud,et tsaar Aleksander II on surnmavalt haavatud.See tekitas noores naises kummalist vaimustust.Erutuse tõttu suutsin ma vaevu lausuda,et tsaar on tapetud.Ma nutsin,raske painaja,mis oli üle kümne aasta vaevanudnoort Venemaad,oli lakanud olemast.See hetk ja tsaari veri olid tasuks kõige eest.Noored inimesed,kes olid tapnud reformimeelse tsaari,embasid üksteist õnnelikult.Bakunini kuulsas "Revolutsionääre katekismuses"on kirjutatud "Revolutsionäär on hukkumisele määratud inimene".Selle "katekismuse" järgi peab revolutsionäär hülgama tsiviliseeritud maailma seadusedf ja tavad,ta peab revolutsiooni nimel loobuma igasugustest isitlikust elust ja veresidemetest.Ta peab ühiskonda põlgama,olema selle vastu halastamatu,kuid ei tohi ka ise ühiskonnalt halastust loota ja peab olema valmis surema.Kõigest väest peab ta süvenduma rahva viletsust,tõugates rahvast niiviisi revolutsiooni poole.Ta peab teadma ,et kõiki neid vahendeid õigustab ainus eesmärk-Revolutsioon.Nad otsustasid Venemaa vankrit verega õlitada.Nad sööstsid paigalt ja veeresid aina edasi-sinna,1917.aastasse,Jekaterinburgi keldrisse,suurde Punasesse terrorisse....Tsaar Aleksander II suri piineldes Talvepalees.See mälestus verest tühjaks jooksvast vanaisast jäi Nikolaile meelde kogu eluks.Läbi vere sai temast troonipärija."Tsaari vere valamise"pani alguse ka tema päevikule,Nikolai oli nüüd troonipärija.Tema ei´lu kuulus nüüdsest ajaloole-uue4 aasta algusest tuli tal hakata kirja panemakogu oma elukäigu.....Keiser Aleksander II peamine siht olid olnud reformid.,muutused,otsimine.Need sagedased innustumised uutest ideedest leidsid kujuka väljenduse ka vanaisa lõputustes armuseiklustes.Aleksander IIarmuromaanid järgnesid üksteisele pidevalt.Kuni ilmus kasunis vürstitar Dolgorukaja.Kõikide imestuseks oli Aleksander nüüd äkki uuele armukeseke truu.Sündisid lapsed.Tekkis ametlik keiserlikperekond,kus Aleksander viibis siitpeale kogu asja ,sinna sõitsid ettekannetega tema juurde ministrid.Kui algas revolutsionääride klapperjaht tsaarile,asus Nikolai vanaisa ekstravakantse sammu,ohutuse huvides tõi ta oma mõlemad perekonnad Talvepaleesse.1880.aastal suri Nikolai, vanaema murest,et mehel on armuke,Aleksander II ametlik naine,keisrinna Maria Aleksandrovna.Vanaisa abiellus nüüd oma armukesega.Kuigi tark ja taktitunderline vürstinna teatas,et ei hakka oma pojale troonipärimis õigust taotlema,mõistsid nad siiski,see mis täna on võimatu,võib juba homme...Aleksander II oli 62.aastane,kuid ta oli veel tugev ja terve.Nikolai isa langes ilmselgelt tahaplaanile.Kuid juba paari kuu pärast "häbiväärset"abiellumist kärgatas pommiplahvatus Jeksterina kanali ääres.Mõistagi kuulis ka Nikolai seda,mis kõikjal räägiti:"See oli jumala karistus tsaari pattude eest.....

---

PÄEVIK ALGAB.........Nikolai sündis 6.mail 1868 aastal.Vanaaegne foto:ingelik valgete lokkidega pitssärgis lapsuke püüüab uurida raamatut,mida hoiavad tema ema käed.Nikolai on siis vaid aastane.Ja järgmine foto:moodsalt lahku kammitud soenguga noorik.1882.aastal sai Nikolai emalt kingituseks inkursteeritud väärispuidust köites kuldservadega "märkmeteraamatu".See luksuslik märkmik oli tema päeviku esimene vihik .Põhjus,miks Nikolai hakkas 1882.aastal regulaarselt päevikut pidama,oliVenemaa ajaloo saaatuslik oäev.-1.märts 1881.Kõledal ööl vastu 1881.aasta 1.märtsi põles valgus ühes Peterburi korteris peaaegu terve öö.Eelmise päeva hommikust saati  olid seda korterit lakkamatu vooluna külastanud mingid noored inimesed.Kells kaheksaks õhtul jäi neid vaid kuus,neli meest ja kaks naist.Üks oliVera Finger ,terrori organisatsiooni "Narodnaja Volja"kuulus juht.Hiljem on ta seda päeva kirjeldanud.Teine meesterahvas oli Sofia Perovskaja.Tema pidi järgmisele hommikule planeeritud ürituses vahetult osanema jateda keelati magama heitma.Vera Finger ja neli meest töötasid terve öö.Hommikuks täitsid  nad petroolinõud "plahvatava süldiga".Tulemuseks oli neli omatehtud pommi.Plaanis oli tappa tsaar Aleksander II,Venemaa ajaloo üks suuremaid reformaatoreid.Neil kevadpäevil valmistus ta andma Venemaale oodatud konstitutsiooni,mis oleks viinud selle feodaalse ja despootliku riigi Euroopa tsiviliseeritud maade perre.Kuid need inimesed kartsid ,et põhiseadus tekitab ühiskonnas võltsi rahulolu ja kisub Venemaa eemale lähenevast revolutsioonist.Nooerd inimesed kiirustasid.Selleks ajaks olid revolutsioonilised terroristid juba seitse korda püüdnud tsaari tappa.,kuid edutult...Selle hinnaks oli 21 surmaotsust .Nüüd satusid nad taas kord Peterburi tänavale,et tappa tsaar.pavlovski polgu kasarmu juures ,mis paiknes Moikai Marsi väljaku ääres,seisis sel päeval noor sõdur Aleksander Volkov.Jekaterina kanali poolt kostsid kaks võimsat plahvatust.Volkov nägi ,kuidas aeglaselt hajus suitsupilv.Peagi kihutas Volkovist möödapolitseiülema saan.Kolm tsaari valvemeeskonna kasakat toetasid surevat tsaari:kaks neist seisid saani külgedel,kolmas oli saani esiotsas.Tema tserkessikuub oli sureva tsaari verest tumedaks tõmbunud.Aleksandri purustatud jalgadest tilkus verd.Saan kihutas Talvepalee poole."Tahan surra seal"kordas tsaar.Aleksander II oli surmavalt vigastanud pomm,mis valmistati eelnimetatud korteris.Õigeuskliku tsaari tapnud pomm oli maskeeritud lihavõtte kringliks.See oli vägev lihavõtte kingitus.-noored inimesed polnud unustanud ka irooniat.Siis kihutas Volkovist mööda Talvepalee suunal tõld konvoi saatel.Tõllas istusid suur kiilaspäine mehemürakas ja 13-kümne aastane poiss-need olid uus tsaar Aleksander III ja tema poeg Nikolai,kellest sel  päeval sai Venemaa troonipärija.Sel päeval vahipostil seisnuid sõdur Aleksander Volkovi kogu elu hilisem elu on seotud selle tõllas istunud poisiga.Tema elu kulgeb kahe tsaaritapmise vahel.Selleks ajaks oli Vera Finger juba teada saanud,et tsaar Aleksander II on surnmavalt haavatud.See tekitas noores naises kummalist vaimustust.Erutuse tõttu suutsin ma vaevu lausuda,et tsaar on tapetud.Ma nutsin,raske painaja,mis oli üle kümne aasta vaevanudnoort Venemaad,oli lakanud olemast.See hetk ja tsaari veri olid tasuks kõige eest.Noored inimesed,kes olid tapnud reformimeelse tsaari,embasid üksteist õnnelikult.Bakunini kuulsas "Revolutsionääre katekismuses"on kirjutatud "Revolutsionäär on hukkumisele määratud inimene".Selle "katekismuse" järgi peab revolutsionäär hülgama tsiviliseeritud  maailma seadusedf ja tavad,ta peab revolutsiooni nimel loobuma igasugustest isitlikust elust ja veresidemetest.Ta peab ühiskonda põlgama,olema selle vastu halastamatu,kuid ei tohi ka ise ühiskonnalt halastust loota ja peab olema valmis surema.Kõigest väest peab ta süvenduma rahva viletsust,tõugates rahvast niiviisi revolutsiooni poole.Ta peab teadma ,et kõiki neid vahendeid õigustab ainus eesmärk-Revolutsioon.Nad otsustasid Venemaa vankrit verega õlitada.Nad sööstsid paigalt ja veeresid aina edasi-sinna,1917.aastasse,Jekaterinburgi keldrisse,suurde Punasesse terrorisse....Tsaar Aleksander II suri piineldes Talvepalees.See mälestus verest tühjaks jooksvast vanaisast jäi Nikolaile meelde kogu eluks.Läbi vere sai temast troonipärija."Tsaari vere valamise"pani alguse ka tema päevikule,Nikolai oli nüüd troonipärija.Tema ei´lu kuulus nüüdsest ajaloole-uue4 aasta algusest tuli tal hakata kirja panemakogu oma elukäigu.

---

Temale ennustati,et temal on seitse õnnetust,millest ta pääseb eluga .Viimane kaheksas oli atendaat,millest ta ei pääsenud eluga.Rahvas arvab,et temale pandi needus peale,selle eest ta oli kahe naise pidaja,ja ta ei ootanud leinaajal,vaid abiellus koheselt oma armukesega,kes elas samaaegselt lossi teioses tiivas.Temal olid mõlema NAISEGA LAPSED JA OSAD LAPSED ON POOLÕED JA POOLVENNAD. PÄEVIK ALGAB.........Nikolai sündis 6.mail 1868 aastal.Vanaaegne foto:ingelik valgete lokkidega pitssärgis lapsuke püüüab uurida raamatut,mida hoiavad tema ema käed.Nikolai on siis vaid aastane.Ja järgmine foto:moodsalt lahku kammitud soenguga noorik.1882.aastal sai Nikolai emalt kingituseks inkursteeritud väärispuidust köites kuldservadega "märkmeteraamatu".See luksuslik märkmik oli tema päeviku esimene vihik .Põhjus,miks Nikolai hakkas 1882.aastal regulaarselt päevikut pidama,oliVenemaa ajaloo saaatuslik oäev.-1.märts 1881.Kõledal ööl vastu 1881.aasta 1.märtsi põles valgus ühes Peterburi korteris peaaegu terve öö.Eelmise päeva hommikust saati olid seda korterit lakkamatu vooluna külastanud mingid noored inimesed.Kella kaheksaks õhtul jäi neid vaid kuus,neli meest ja kaks naist.Üks oliVera Finger ,terrori organisatsiooni "Narodnaja Volja"kuulus juht.Hiljem on ta seda päeva kirjeldanud.Teine meesterahvas oli Sofia Perovskaja.Tema pidi järgmisele hommikule planeeritud ürituses vahetult osanema jateda keelati magama heitma.Vera Finger ja neli meest töötasid terve öö.Hommikuks täitsid nad petroolinõud "plahvatava süldiga".Tulemuseks oli neli omatehtud pommi.Plaanis oli tappa tsaar Aleksander II,Venemaa ajaloo üks suuremaid reformaatoreid.Neil kevadpäevil valmistus ta andma Venemaale oodatud konstitutsiooni,mis oleks viinud selle feodaalse ja despootliku riigi Euroopa tsiviliseeritud maade perre.Kuid need inimesed kartsid ,et põhiseadus tekitab ühiskonnas võltsi rahulolu ja kisub Venemaa eemale lähenevast revolutsioonist.Nooerd inimesed kiirustasid.Selleks ajaks olid revolutsioonilised terroristid juba seitse korda püüdnud tsaari tappa.,kuid edutult...Selle hinnaks oli 21 surmaotsust .Nüüd satusid nad taas kord Peterburi tänavale,et tappa tsaar.pavlovski polgu kasarmu juures ,mis paiknes Moikai Marsi väljaku ääres,seisis sel päeval noor sõdur Aleksander Volkov.Jekaterina kanali poolt kostsid kaks võimsat plahvatust.Volkov nägi ,kuidas aeglaselt hajus suitsupilv.Peagi kihutas Volkovist möödapolitseiülema saan.Kolm tsaari valvemeeskonna kasakat toetasid surevat tsaari:kaks neist seisid saani külgedel,kolmas oli saani esiotsas.Tema tserkessikuub oli sureva tsaari verest tumedaks tõmbunud.Aleksandri purustatud jalgadest tilkus verd.Saan kihutas Talvepalee poole."Tahan surra seal"kordas tsaar.Aleksander II oli surmavalt vigastanud pomm,mis valmistati eelnimetatud korteris.Õigeuskliku tsaari tapnud pomm oli maskeeritud lihavõtte kringliks.See oli vägev lihavõtte kingitus.-noored inimesed polnud unustanud ka irooniat.Siis kihutas Volkovist mööda Talvepalee suunal tõld konvoi saatel.Tõllas istusid suur kiilaspäine mehemürakas ja 13-kümne aastane poiss-need olid uus tsaar Aleksander III ja tema poeg Nikolai,kellest sel päeval sai Venemaa troonipärija.Sel päeval vahipostil seisnuid sõdur Aleksander Volkovi kogu elu hilisem elu on seotud selle tõllas istunud poisiga.Tema elu kulgeb kahe tsaaritapmise vahel.Selleks ajaks oli Vera Finger juba teada saanud,et tsaar Aleksander II on surnmavalt haavatud.See tekitas noores naises kummalist vaimustust.Erutuse tõttu suutsin ma vaevu lausuda,et tsaar on tapetud.Ma nutsin,raske painaja,mis oli üle kümne aasta vaevanudnoort Venemaad,oli lakanud olemast.See hetk ja tsaari veri olid tasuks kõige eest.Noored inimesed,kes olid tapnud reformimeelse tsaari,embasid üksteist õnnelikult.Bakunini kuulsas "Revolutsionääre katekismuses"on kirjutatud "Revolutsionäär on hukkumisele määratud inimene".Selle "katekismuse" järgi peab revolutsionäär hülgama tsiviliseeritud maailma seadusedf ja tavad,ta peab revolutsiooni nimel loobuma igasugustest isitlikust elust ja veresidemetest.Ta peab ühiskonda põlgama,olema selle vastu halastamatu,kuid ei tohi ka ise ühiskonnalt halastust loota ja peab olema valmis surema.Kõigest väest peab ta süvenduma rahva viletsust,tõugates rahvast niiviisi revolutsiooni poole.Ta peab teadma ,et kõiki neid vahendeid õigustab ainus eesmärk-Revolutsioon.Nad otsustasid Venemaa vankrit verega õlitada.Nad sööstsid paigalt ja veeresid aina edasi-sinna,1917.aastasse,Jekaterinburgi keldrisse,suurde Punasesse terrorisse....Tsaar Aleksander II suri piineldes Talvepalees.See mälestus verest tühjaks jooksvast vanaisast jäi Nikolaile meelde kogu eluks.Läbi vere sai temast troonipärija."Tsaari vere valamise"pani alguse ka tema päevikule,Nikolai oli nüüd troonipärija.Tema ei´lu kuulus nüüdsest ajaloole-uue aasta algusest tuli tal hakata kirja panema kogu oma elukäigu....... Keiser Aleksander II peamine siht olid olnud reformid.,muutused,otsimine.Need sagedased innustumised uutest ideedest leidsid kujuka väljenduse ka vanaisa lõputustes armuseiklustes.Aleksander IIarmuromaanid järgnesid üksteisele pidevalt.Kuni ilmus kasunis vürstitar Dolgorukaja.Kõikide imestuseks oli Aleksander nüüd äkki uuele armukeseke truu.Sündisid lapsed.Tekkis ametlik keiserlikperekond,kus Aleksander viibis siitpeale kogu asja ,sinna sõitsid ettekannetega tema juurde ministrid.Kui algas revolutsionääride klapperjaht tsaarile,asus Nikolai vanaisa ekstravakantse sammu,ohutuse huvides tõi ta oma mõlemad perekonnad Talvepaleesse.1880.aastal suri Nikolai, vanaema murest,et mehel on armuke,Aleksander II ametlik naine,keisrinna Maria Aleksandrovna.Vanaisa abiellus nüüd oma armukesega.Kuigi tark ja taktitunderline vürstinna teatas,et ei hakka oma pojale troonipärimis õigust taotlema,mõistsid nad siiski,see mis täna on võimatu,võib juba homme...Aleksander II oli 62.aastane,kuid ta oli veel tugev ja terve.Nikolai isa langes ilmselgelt tahaplaanile.Kuid juba paari kuu pärast "häbiväärset"abiellumist kärgatas pommiplahvatus Jeksterina kanali ääres.Mõistagi kuulis ka Nikolai seda,mis kõikjal räägiti:"See oli jumala karistus tsaari pattude eest.

https://www.findagrave.com/memorial/7032919

---

PÄEVIK ALGAB.........Nikolai sündis 6.mail 1868 aastal.Vanaaegne foto:ingelik valgete lokkidega pitssärgis lapsuke püüüab uurida raamatut,mida hoiavad tema ema käed.Nikolai on siis vaid aastane.Ja järgmine foto:moodsalt lahku kammitud soenguga noorik.1882.aastal sai Nikolai emalt kingituseks inkursteeritud väärispuidust köites kuldservadega "märkmeteraamatu".See luksuslik märkmik oli tema päeviku esimene vihik .Põhjus,miks Nikolai hakkas 1882.aastal regulaarselt päevikut pidama,oliVenemaa ajaloo saaatuslik oäev.-1.märts 1881.Kõledal ööl vastu 1881.aasta 1.märtsi põles valgus ühes Peterburi korteris peaaegu terve öö.Eelmise päeva hommikust saati olid seda korterit lakkamatu vooluna külastanud mingid noored inimesed.Kells kaheksaks õhtul jäi neid vaid kuus,neli meest ja kaks naist.Üks oliVera Finger ,terrori organisatsiooni "Narodnaja Volja"kuulus juht.Hiljem on ta seda päeva kirjeldanud.Teine meesterahvas oli Sofia Perovskaja.Tema pidi järgmisele hommikule planeeritud ürituses vahetult osanema jateda keelati magama heitma.Vera Finger ja neli meest töötasid terve öö.Hommikuks täitsid nad petroolinõud "plahvatava süldiga".Tulemuseks oli neli omatehtud pommi.Plaanis oli tappa tsaar Aleksander II,Venemaa ajaloo üks suuremaid reformaatoreid.Neil kevadpäevil valmistus ta andma Venemaale oodatud konstitutsiooni,mis oleks viinud selle feodaalse ja despootliku riigi Euroopa tsiviliseeritud maade perre.Kuid need inimesed kartsid ,et põhiseadus tekitab ühiskonnas võltsi rahulolu ja kisub Venemaa eemale lähenevast revolutsioonist.Nooerd inimesed kiirustasid.Selleks ajaks olid revolutsioonilised terroristid juba seitse korda püüdnud tsaari tappa.,kuid edutult...Selle hinnaks oli 21 surmaotsust .Nüüd satusid nad taas kord Peterburi tänavale,et tappa tsaar.pavlovski polgu kasarmu juures ,mis paiknes Moikai Marsi väljaku ääres,seisis sel päeval noor sõdur Aleksander Volkov.Jekaterina kanali poolt kostsid kaks võimsat plahvatust.Volkov nägi ,kuidas aeglaselt hajus suitsupilv.Peagi kihutas Volkovist möödapolitseiülema saan.Kolm tsaari valvemeeskonna kasakat toetasid surevat tsaari:kaks neist seisid saani külgedel,kolmas oli saani esiotsas.Tema tserkessikuub oli sureva tsaari verest tumedaks tõmbunud.Aleksandri purustatud jalgadest tilkus verd.Saan kihutas Talvepalee poole."Tahan surra seal"kordas tsaar.Aleksander II oli surmavalt vigastanud pomm,mis valmistati eelnimetatud korteris.Õigeuskliku tsaari tapnud pomm oli maskeeritud lihavõtte kringliks.See oli vägev lihavõtte kingitus.-noored inimesed polnud unustanud ka irooniat.Siis kihutas Volkovist mööda Talvepalee suunal tõld konvoi saatel.Tõllas istusid suur kiilaspäine mehemürakas ja 13-kümne aastane poiss-need olid uus tsaar Aleksander III ja tema poeg Nikolai,kellest sel päeval sai Venemaa troonipärija.Sel päeval vahipostil seisnuid sõdur Aleksander Volkovi kogu elu hilisem elu on seotud selle tõllas istunud poisiga.Tema elu kulgeb kahe tsaaritapmise vahel.Selleks ajaks oli Vera Finger juba teada saanud,et tsaar Aleksander II on surnmavalt haavatud.See tekitas noores naises kummalist vaimustust.Erutuse tõttu suutsin ma vaevu lausuda,et tsaar on tapetud.Ma nutsin,raske painaja,mis oli üle kümne aasta vaevanudnoort Venemaad,oli lakanud olemast.See hetk ja tsaari veri olid tasuks kõige eest.Noored inimesed,kes olid tapnud reformimeelse tsaari,embasid üksteist õnnelikult.Bakunini kuulsas "Revolutsionääre katekismuses"on kirjutatud "Revolutsionäär on hukkumisele määratud inimene".Selle "katekismuse" järgi peab revolutsionäär hülgama tsiviliseeritud maailma seadusedf ja tavad,ta peab revolutsiooni nimel loobuma igasugustest isitlikust elust ja veresidemetest.Ta peab ühiskonda põlgama,olema selle vastu halastamatu,kuid ei tohi ka ise ühiskonnalt halastust loota ja peab olema valmis surema.Kõigest väest peab ta süvenduma rahva viletsust,tõugates rahvast niiviisi revolutsiooni poole.Ta peab teadma ,et kõiki neid vahendeid õigustab ainus eesmärk-Revolutsioon.Nad otsustasid Venemaa vankrit verega õlitada.Nad sööstsid paigalt ja veeresid aina edasi-sinna,1917.aastasse,Jekaterinburgi keldrisse,suurde Punasesse terrorisse....Tsaar Aleksander II suri piineldes Talvepalees.See mälestus verest tühjaks jooksvast vanaisast jäi Nikolaile meelde kogu eluks.Läbi vere sai temast troonipärija."Tsaari vere valamise"pani alguse ka tema päevikule,Nikolai oli nüüd troonipärija.Tema ei´lu kuulus nüüdsest ajaloole-uue4 aasta algusest tuli tal hakata kirja panemakogu oma elukäigu.....Keiser Aleksander II peamine siht olid olnud reformid.,muutused,otsimine.Need sagedased innustumised uutest ideedest leidsid kujuka väljenduse ka vanaisa lõputustes armuseiklustes.Aleksander IIarmuromaanid järgnesid üksteisele pidevalt.Kuni ilmus kasunis vürstitar Dolgorukaja.Kõikide imestuseks oli Aleksander nüüd äkki uuele armukeseke truu.Sündisid lapsed.Tekkis ametlik keiserlikperekond,kus Aleksander viibis siitpeale kogu asja ,sinna sõitsid ettekannetega tema juurde ministrid.Kui algas revolutsionääride klapperjaht tsaarile,asus Nikolai vanaisa ekstravakantse sammu,ohutuse huvides tõi ta oma mõlemad perekonnad Talvepaleesse.1880.aastal suri Nikolai, vanaema murest,et mehel on armuke,Aleksander II ametlik naine,keisrinna Maria Aleksandrovna.Vanaisa abiellus nüüd oma armukesega.Kuigi tark ja taktitunderline vürstinna teatas,et ei hakka oma pojale troonipärimis õigust taotlema,mõistsid nad siiski,see mis täna on võimatu,võib juba homme...Aleksander II oli 62.aastane,kuid ta oli veel tugev ja terve.Nikolai isa langes ilmselgelt tahaplaanile.Kuid juba paari kuu pärast "häbiväärset"abiellumist kärgatas pommiplahvatus Jeksterina kanali ääres.Mõistagi kuulis ka Nikolai seda,mis kõikjal räägiti:"See oli jumala karistus tsaari pattude eest.....

Alexandre II (en russe : Александр II Николаевич) (Moscou, 29 avril 1818 – Saint-Pétersbourg, 13 mars 1881), empereur de Russie (3 mars 1855 – 13 mars 1881), dit « le Libérateur », est également grand-duc de Finlande et roi de Pologne jusqu'en 1867, date à laquelle la Pologne est formellement annexée par l'Empire russe.

Il est principalement connu pour ses réformes, notamment l'abolition du servage. Malgré les grandes réformes libérales mises en place, il est assassiné, le 1er mars 1881 (13 mars 1881 dans le calendrier grégorien), lors d'un attentat organisé par le groupe terroriste russe Narodnaïa Volia.

Wikipedia

Aleksandras II (1818 m. balandžio 29 d. Maskvoje – 1881 m. kovo 13 d. Peterburge) – Rusijos imperatorius, Lenkijos karalius ir Suomijos didydis kunigaikštis 1855—1881 m.

Valdymas

Aleksandras II buvo caro Nikolajaus I ir carienės Aleksandros Fiodorovnos sūnus. Sostą paveldėjo 1855 m. mirus tėvui. Tuo metu Rusija kariavo Krymo karą, kuris toliau buvo tęsiamas. Lapkričio mėnesį caras pats aplankė Odesą ir Krymą.

1856 m. Paryžiaus taikos sutartimi Krymo karas buvo užbaigtas. Taika susilpnino Rusijos padėtį Rytuose, tačiau šalis po šio pralaimėjimo atsigavo dėl atsargios, bet energingos imperatoriaus vidaus ir užsienio politikos. Ir po Krymo karo buvo tęsiamas Kaukazo tautų užkariavimas, tuo pačiu didelės teritorijos tarp Kaspijos ir Aralo jūrų pateko Rusijos valdžiai ir iš dalies buvo okupuotos.

Reaguodamas į pralaimėjimą Krymo kare, kuris parodė Rusijos atsilikimą, Aleksandras ėmėsi plačių reformų, kurių svarbiausia sudėtinė dalis buvo nuo 1861 m. pradėtas vykdyti baudžiavos naikinimas ir karinė reorganizacija. 1861 m. vasario 19 d. caras pasirašė manifestą, kuris numatė baudžiavos panaikinimo sąlygas, žemės išpirkimo procesą, valstiečių teisinės padėties ir valdymo sutvarkymą. Bajorai savanoriškai atsisakė savo teisių į valstiečio asmenį pasiaukojant tėvynės labui. Bendrieji nuostatai skelbė kad valstiečiai turi sukurti savo savivaldą, kuri būtų atsakinga vyresniems valdžios organams. 1862 m. naujas karo ministras reformavo karo ministeriją. Karines valdymo sritis apjungė į apygardas, kurių Rusijoje susidarė 15. Aleksandras šias reformas įgyvendino nepaisant stipraus pasipriešinimo.

1863 m. sukilimas Lenkijoje ir Lietuvoje buvo numalšintas.

Caro valdymo įvykiai Lietuvoje[taisyti | redaguoti kodą]

Aleksandro II 1864 m. įsakas rusų ir lietuvių kalbomis kirilica

Lietuvą po paskutinio padalijimo 1795 m. valdė Rusijos imperija. 1861 m. caras pasirašė įstatymą, kuriuo buvo panaikinta baudžiava: privačių dvarų valstiečiams suteikta asmens laisvė, nurodytos skirtinio žemės sklypo išpirkimo sąlygos. 1863 m. pasirašytas įsakas dėl valstiečių laikinųjų prievolių dvarininkams panaikinimo. Lažas buvo panaikintas ir įvestas privalomas skirtinės žemės išpirkimas. Buvę laikinieji prievolininkai priskirti valstiečių savininkų kategorijai, činšas sumažintas, valstiečiams pripažinta teisė naudotis servitutinėmis naudmenomis dvaro žemėje. Tuo norėta atitraukti valstiečius nuo sukilimo.

1863 m. Aleksandras II paskyrė Michailą Muravjovą vyriausiuoju Šiaurės vakarų krašto viršininku ir suteikė jam ypatingus įgaliojimus slopinant sukilimą. Nuo rugsėjo M. Muravjovo valdžion perduota ir lietuviškoji Augustavo gubernijos dalis. 1864 m. caras davė įsaką dėl Lenkijos Karalystės valstiečių reformos. Pagal jį valstiečiai tapo savo valdomos žemės savininkais. Įsakas galiojo ir Lietuvos Užnemunės dalyje.

1864 m. Aleksandras II patvirtino M. Muravjovo ir jo padėjėjo, Vilniaus švietimo apygardos globėjo Ivano Kornilovo parengtą „Rusų pradų atkūrimo programą”. Programoje buvo numatyta varžyti Katalikų Bažnyčios veiklą, diskriminuoti katalikus ir proteguoti stačiatikybę apribojant katalikų kilmės asmenų teises gauti valstybinę tarnybą krašte, pirmenybę teikiant rusams stačiatikiams, skatinant rusų dvarininkų ir valstiečių kūrimąsi. Katalikų bajorams buvo uždrausta pirkti parduodamus dvarus, o daugelis konfiskuotų po sukilimo dvarų, neatsiradus pirkėjams tarp rusų dvarininkų, buvo išdalijami iš Rusijos perkeliamiems valstiečiams. Programa taip pat buvo siekiama šalinti lenkų kalbą ir kultūrą iš krašto viešojo gyvenimo, surusinti pradines mokyklas. Buvo manoma, kad rusams mokytojams pavyks įtraukti lietuvius (ir baltarusius) į rusų kultūrinį gyvenimą, apsaugoti juos nuo lenkų kultūros įtakos, supriešinti lietuviškai, baltarusiškai kalbančius valstiečius su lenkiškai kalbančiais dvarininkais, bajorais ir įdiegti jiems rusišką politinę savimonę, šio krašto jaunąją kartą išmokyti rusų kalbos, natūraliai tapsiančios viso krašto civilizacijos proceso kalba. Remiantis šia programa rusinimo politika Lietuvoje buvo įgyvendinama visą XIX a. Tačiau dėl Lietuvos priešinimosi rusifikacijai suaktyvėjo visuomenės polonizacija, nes su lenkiška kultūra buvo paprastai tapatinamas kultūrinio, tautinio ir politinio identiteto išlaikymas.

1864–1865 m. uždrausta spausdinti ir įvežti lietuviškas knygas lotyniškuoju raidynu. Lietuviškus raštus įsakyta spausdinti kirilica. Tai buvo lietuviškosios spaudos draudimo pradžia, jis galiojo 40 metų. 1874 m. sausio 13 d. Rusijos caro Aleksandro II įsakymu panaikinta rekrutų prievolė, buvo įvesta visuotinė karo prievolė. Tai dar vienas žingsnis modernizuojant visuomenę.

Aleksandro II reformos

Finansams pertvarkyti 1860 m, buvo įsteigtas Valstybinis bankas prekybai ir pramonei pagyvinti; 1862 m. atskiros ministerijos neteko finansinio savarankiškumo. Tai tvarkė Finansų ministerija, valstybės biudžetas tapo viešas; 1863 m. buvo panaikinta universitetų autonomija; 1864 m. įkurti vietos savivaldos organai Zemstvos. Jas turėjo rinkti žemvaldžiai, miesto rinkėjai ir valstiečiai, tačiau pastariesiems teisė nebuvo suteikta. Jų funkcijos buvo apibrėžtos reikalais susijusiais su vietinę ūkio veiklą ir kiekvienos gubernijos apskrities poreikius. Tai vietinių kelių taisymas, medicinos pagalba, mokyklų statymas ir išlaikymas, vietinės prekybos bei pramonės plėtojimas, ligoninių, kalėjimų priežiūra. Zemstvos neturėjo administracinės valdžios; 1864 m. pradėta teismų reforma. Teismas tapo nepriklausomas nuo administracijos. Teisme atsirado prisiekusieji ir rungtyniavimas. Pati žemiausia teismo instancija buvo taikos teisėjo teismas. Aukštesnė instancija tapo apygardos teismas. Apeliacinė instancija byloms, kurias nagrinėjo apygardos teismas buvo teismo rūmai. Ypač svarbios bylos – Aukščiausiame baudžiamajame teisme. Kasacinė instancija buvo senatas. Buvo paskelbtas įstatymas dėl kūno bausmių panaikinimo. Išliko tik kai kurioms baudžiamųjų kategorijoms; 1864 m. buvo reorganizuota valstybės kontrolė. Reforma sustiprino valstybės finansus, sumažino korupciją; 1869 m. leista moterims siekti aukštojo mokslo; 1870 m. pradėti kurti neluominiai miestų valdymų organai, kurie buvo renkami 4 metams. Juos rinko stambūs mokesčių mokėtojai, vidutiniai ir smulkūs. Miesto savivaldybės organas vadinosi – Miesto Dūma. Šeima[taisyti | redaguoti kodą]

Pirma santuoka (1841) — oficialus, su Marija Aleksandrovna (1824.07.01 — 1880.05.22), princese Maksimiliana Vilhelmina Augusta Sofija Marija Gesen-Darmštadte. Antra santuoka su sena meiluže (nuo 1866), kunigaikštyte Jekaterina Michailovna Dolgorukova (1847—1922), Vaikai nuo pirmos santuokos:

Aleksandra Aleksandrovna (1842—1849); Nikolajus Aleksandrovičius (1843—1865); Aleksandras III (1845—1894); Vladimiras Aleksandrovičius (1847—1909); Aleksejus Aleksandrovičius (1850—1908); Marija Aleksandrovna (1853—1920); Sergejus Aleksandrovičius (1857—1905); Pavelas Aleksandrovičius (1860—1919).

Vaikai su kunigaikštyte Dolgorukova:

kunigaikštis Georgijus Aleksandrovičius Jurjevskis (1872—1913); kunigaikštytė Olga Aleksandrovna Jurjevska (1873—1925); Borisas (1876—1876); kunigaikštytė Jekaterina Aleksandrovna Jurjevska (1878—1959), ištekėjo už kunigaikščio Aleksandro Vladimirovičiaus, o po to — už kunigaikščio Sergejaus Platonovičiaus Obolenskio.

Император Всероссийский с 1855 по 1881 год, Царь Польский, Великий Князь Финляндский.

Е.И.В. Госудаpь Наследник-Цесаpевич Александp Николаевич, восприемник при крещении (6.9.1851, в Пpидвоpном Московском Веpхоспасском Собоpе) [Александр Иванович Ильин]

---

Профиль создан автоматически, исходя из отчества и фамилии репрессированного ребёнка

~ Источник: Книга памяти Томской обл.

~ Жертвы политического террора в СССР, 4-ое издание