Ilmar Tammur (11. mai 1921 Narva – 19. juuli 1989 Tallinn) oli eesti teatrijuht, näitleja, lavastaja ning õppejõud.

Ta sündis Narvas, tema isa oli elektrimontöör, ema kangur. 14-aastaselt lõpetas Tammur algkooli. 15-aastaselt töötas Kopli metallitehastes sepapoisina. Aastal 1936 lõpetas ta Tallinna 26. algkooli ja aastal 1941 Tallinna Konservatooriumi Lavakunsti Kooli, õppides aastatel 1938–1941 ühtlasi kodukeskkoolis, stažeeris 1951 ja 1953 Moskva Akadeemilise Kunstiteatri juures. Kutsuti 1941 Estoniasse, kuid mobiliseeriti samal suvel Punaarmeesse, kuulus 1942–1944 Eesti Riiklikesse Kunstiansamblitesse.

Oli 1944–1946 Vanemuise ning 1946–1947 ja 1948 Draamateatri näitleja ja lavastaja, 1947 „Kandle“ ja 1948–52 Endla direktor ja kunstiline juht, 1952–70 Draamateatri ja 1970–74 Filharmoonia peanäitejuht, 1974–76 Rakvere Teatri lavastaja ja näitleja, 1976–78 ETV kunstisaadete lavastaja ning 1978–89 Noorsooteatri näitleja. Juhtis 1952–70 Draamateatri õppestuudiot, õpetas 1955–57 konservatooriumi ooperiklassis ja 1957–61 lavakunstikateedris ning 1966–70 TPedI kultuuriteaduskonnas.

Lavastanud Eesti Televisioonis („Tuli ja öö“, 1967, „Legend hundimõrsjast“, 1979, „Lehekandja nr. 17“, 1980), mänginud telelavastustes („Südamevalu“, 1964, „Kolm rubiini“, 1978), filmis („Laulu sõber“, 1961, „Nipernaadi“, 1982, „Vernanda“, 1988, kõik Tallinnfilm; „Kapten Farkas“,1984, Dovženko-nim. Stuudio) ja kuuldemängudes („Kuningal on külm“, 1955, „Prohvet Maltsvet“, 1965). ETÜ juhatuse esimees 1954–69.

Loominguline periood

Ilmar Tammur lavastas oma loometee jooksul üheksakümmend neli teost. Neist kolmkümmend kolm olid eesti algupärandid. Tammuril oli kindel veendumus, et eesti dramaturgia saab areneda vaid koostöös teatriga ning pidas väga oluliseks tutvustada vaatajatele oma rahva uusi autoreid. Algselt töötas Tammur Rakvere- ja Noorsooteatris näitlejana. Õppejõuna töötas Tammur 1948. aastal Draamateatri esimeses stuudios.

Draamateatris

Ilmar Tammur, kes esimesele lennule oli teatrikoolis ka õppejõuks olnud, võttis Draamateatrisse tööle küll suure grupi lõpetanutest (Mikiver, Sööt, Aav, Raus, Klooren, Rästas, Kalmet), kuid suurem osa noortest näitlejatest vindus suures teatris mõnda aega oluliste rollideta. Suuremad rollid tulid alles Panso Draamateatris tehtud lavastustega (“Inimene ja jumal”, “Kihnu Jõnn”). Kui tolleaegne kultuuriminister Ansberg olekski tahtnud just Tammurit kui parteilast näha teatrikooli juhina, siis sai tema soovi ometi pareerida sellega, et Tammuril puudus teatrialane kõrgharidus. Nii sai teatrikooli etteotsa ikkagi parteitu, kuid hiljaaegu Moskva teatrikooli lõpetanud Panso. Üheksa aastat hiljem pidi Tammur nägema, et oli Panso õpilasi oma teatrisse võttes soojendanud ussi rinnal: Pansolt eetikasüsti saanud noored näitlejad ei suutnud taluda Draamateatri juhi alkoholilembust ning sellest tulenenud teatri allakäiku ning just esimese lennu lõpetanud (Meeli Sööt, Maila Rästas) olid ühed Tammuri tagandamise aktiivsed organiseerijad. Mati Klooreni sõnul, kes tol ajal oli teatri partorg, olevat ka tema partei keskkomitees kinnitanud, et Tammur ei sobi teatri juhiks. Vastupidi Irdi-vastasele mässule Vanemuises (Irdil alkoholiprobleeme ei olnud) läks Tammuri tagandamine läbi ning Panso õpilaste suureks rõõmuks tuli nende endine õpetaja teatrit juhtima.

Tunnustused

• 1955 Eesti NSV teeneline kunstitegelane
• 1964 Eesti NSV rahvakunstnik
• 1958 Nõukogude Eesti preemia

Isiklikku

Oli abielus Aasa Väljaotsaga (kellega tal on poeg Ants ja tütar Kadri), Ellen Liigeriga (kellega tal on tütar Mare) ning filmitõlgi ja kirjandusalajuhataja Vaike Org-Tammuriga (kellega tal on poeg Vahur); elukaaslasteks on olnud Karin Ruus (kellega tal on tütar Merike), Ita Ever ja Mai Mering.

Rolle

• Samuel Kaplan (Rice’i Tänav, 1941)
• Ants (Kitzbergi Enne kukke ja koitu, 1944)
• Petruchio (Shakespeare’i Tõrksa taltsutus, 1945 ja 1949, viimases ka lavastaja)
• Cyrano (Rostand’i Cyrano de Bergerac, 1946 Vanemuises)
• Alobrand (Sütiste Lembitu, 1949)
• Kretšinski (Suhhovo-Kobõlini Kretšinski pulm, 1949)
• Karlo (Tammsaare Kuningal on külm, 1955)
• Peeter Pärn (Kitzbergi Kauka jumal, 1956)
• Rudolf Mürk (Liivese Siinpool horisonti, 1961)
• Kamenev (Rozovi Vilistlased, 1967)
• Kihnu Jõnn (Hindi Kotermann ehk Rummu Jüri Kihnu Jõnni „Manni“ peal, 1972 Rakvere Teatris)
• von Wehrhahn (Hauptmanni Kopranahkne kasukas, 1974 Rakvere Teatris)
• Sorin (Tšehhovi Kajakas, 1978 Noorsooteatris)
• Kääbus (Lagerkvisti ja Komissarovi Kääbus, 1979)
• Mata Bucarica (Brešani „Hamleti“ lavastamine Alamkolka külas, 1980)
• Pootsman (Višnevski Optimistlik tragöödia, 1982)
• Maksim Glebov (Kazantsevi Vana maja, 1983)
• Salieri (Puškini Mozart ja Salieri, 1984)
• Jakob Engstrand (Ibseni Kummitused, 1984)
• John Falstaff (Shakepeare’i Windsori lõbusad naised 1984).

Lavastused

• W. Shakespeare “Suveöö unenägu” 1946
• K. Trenjov “LJUBOV JAROVAJA” 1952
• M. Lermotov “MASKERAAD” 1954
• W. Shakespeare ”ANTONIUS JA KLEOPATRA” 1955
• A. Korneitšuk ”ESKAADI HUKK” 1953
• V. Višnevski “OPTIMISTLIK TRAGÖÖDIA” 1957
• N. Pogodin “KOLMAS, PATEETILINE” 1960
• V. Majakovski “SAUN” 1957
• Eduard Vilde/Karin Ruus “MAHTRA SÕDA” 1954
• L. Tolstoi “ELAV LAIP” 1955
• E. Rannet “SÜDAMEVALU” 1956
• E. Rannet “KADUNUD POEG” 1958
• E. Rannet “KRIMINAALTANGO” 1968
• A. H. Tammsaare “JUUDIT” 1960
• P. Calderon “NÄHTAMATU DAAM” 1961
• H. Ibsen “PEER GYNT” 1962
• B. Brecht “EMA COURAGE JA TEMA LAPSED” 1962
• J. Smuul “POLKOVNIKU LESK” 1966
• W. Shakespeare “TROLIUS JA CRESSIDA” 1966
• A. Undla-Põldmäe “VIRU LAULIK JA KOIDULA” 1969
• J. W. Goethe/M. Schwarz “FAUST” I 1968, II 1969

WWW:

• http://et.wikipedia.org/wiki/Ilmar_Tammur
• http://gulliver.kand.pri.ee/ilmar_tammur.htm
• http://arhiiv2.postimees.ee:8080/htbin/1art-a?/98/04/02/kultuur.htm...
• http://www.kino-teatr.ru/teatr/activist/27511/foto/m3880/329491/
• https://virtuaalne.ajaloomuuseum.ee/teatriaasta/doku.php?id=draamat...
• Viimne rahupaik (Kultuurilooline haud)

Trükised

• Inna Taarna, 1997. "Ilmar Tammur - teatrijuht, lavastaja, näitleja, õppejõud." Eesti Teatriliit. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda
• Eesti teatri biograafiline leksikon, lk. 678-679 art. "Tammur, Ilmar“
• Endla teatri biograafiline leksikon, lk. 133-134 art. "Tammur, Ilmar“