How are you related to Ivan Makarov?

Connect to the World Family Tree to find out

Share your family tree and photos with the people you know and love

  • Build your family tree online
  • Share photos and videos
  • Smart Matching™ technology
  • Free!

Ivan Makarov

Birthdate:
Birthplace: Tartu, Tartu County, Estonia
Immediate Family:

Son of Mihhail Makarov and Aleksandra Gorjatšova
Husband of Private
Father of Private

Managed by: Rein Lepik
Last Updated:
view all

Immediate Family

About Ivan Makarov

Ivan Makarov (sündinud 15. oktoobril 1957 Tartus) on Eesti ajakirjanik ja muusik, Raadio 4 vastutav toimetaja.

  • https://et.wikipedia.org/wiki/Ivan_Makarov
  • http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ivan-makarov-palvis-val...
  • Ivan Makarov Ma ei tunne ühtegi sallimatut tädi Maalit, kes praegu justkui paljudel õnne saavutamisel risti jalus on. See-eest teadsin ma tädi Annit, kirjutab kolumnist ja raadiomees Ivan Makarov. Paar aastat tagasi oli mul au esineda Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi aastakoosolekul. See toimus Tartus ja mul tekkis üle pika aja võimalus külastada oma sünnilinna. Käisime naisega vaatamas Tähtvere pargi lähedal maja, kus aastaid elasin oma vanemate ja õega. Maja oli armsalt naabrilt Leo Leesmendilt ära võetud ja ühiskorteriteks jagatud, omaniku perele jäeti paar tuba. Ema ja vanaema manitsesid mind, et ma naabrite akende all aias ei kilkaks, kuna see on nende kodu. «Kuidas nii,» ärkas minus pioneer, «see on ju meie korter!» – «Ei, meie ainult elame siin. Tegelikult võiksid siin elada tädi Lilli lapsed,» vastas ema. Tulime mõni tund varem, et käia ära ka kohas, kust olen tegelikult pärit – see on, kui minna Elva linnast välja üle jõesilla ja mitte keerata teelahkmel ei vasakule Peedu ega paremale Otepää poole, vaid põrutada otse üle künka, ja paari kilomeetri pärast ongi Haavistiku talu. Kunagi võeti seal meid suvitajatena vastu, kuid peatselt said meist kahe vanatüdruku, Ženni ja Anni talupere liikmed. Aitasime õekesi heinateol, sõime nende kasvatatud vilju, vanakesed kostitasid mind imeliste kollaste ploomidega (nende puudelt võetud võsud on meie Lääne-Virumaa maakodus suurteks puudeks kasvanud). Pidasime koos jõule, kuigi ma ei teadnud siis veel, et need olid jõulud. Sealt tuli ka eesti keel ja mingi eriline tunne, mis pani mind omal ajal Moskvas õppides õhtuti igatsema. Tellisin ühikasse Eesti Looduse ja käisin Sverdlovi väljakul kioskist Noorte Häält ostmas, sest see oli minule ainus teadaolev koht, kust sai ka eesti lehti. Käisin igal nädalavahetusel rongiga Eestis, kuid ikkagi ei pidanud üle kahe aasta vastu. Ja siis, kui mulle vahetevahel ikka öeldakse, et mis see eesti asi nüüd minu asi on, ei oska ma midagi vastata. Lihtsalt on, ja ma ei saa sinna midagi parata. Minu üsnagi keerulist iseloomu 35 aastat taluv Gerli, oma ema ainus tütar, kes sünnitas minu ainsa lapse, ei küsi minult seda. Ja ülejäänute ees ei ole mul vastamisvõlga. Minu kodu-ERR esitles hiljuti Delfi dokfilmi ja korraldas ka selle arutelu. Film räägib viiest tuntud eestimeelsest venelasest ja algab sõnadega «venelased peavad neid reeturiteks». Meid tutvustati ETV+ programmis kui «tegelaskujusid, kes pehmelt öeldes ei tekita sümpaatiat». Mis siis ikka – kui ei tekita, siis ei tekita. Elan need 0,5 protsenti üle. Ei hakka ju rääkima kolleegidele tädi Annist, Artur Alliksaare luulevihikust õpitud allitereerimiskunstist, heast naabrist Paul Aristest. Või hiljem Estonial igavikku läinud sõbrast Urmasest, kellele sügaval nõukogude ajal kirjutasin teksti, kus kolme esimese rea esimesed sõnad läksid kokku mõisteks «sini-must-valge», kuidas me seda laulu Heliloojate Maja stuudios Alar Kotka käe all salaja lindistasime. Ma ei tunne isiklikult mitte ühtegi koondkujust tädi Maalit, kes ei lase oma väidetava tigeda piiratusega sallivuse üldpeol kollektiivse orgasmini jõuda. Ma tundsin aga tädi Annit, kes sai insuldi, kui tema vigel kombaini labade vahele jäi. Võõras võim võttis õdedelt nende talumaad, jäi vaid aiaäärne lapike, kus Anni ja Ženni kasvatasid söödavilja kanade ja ainsa lubatud lehma jaoks. Sügisel niideti saak vikatiga maha ja oodati, millal sõidab mööda sovhoosi kombain. Kombainer oli lahke mees ja aitas vilja peksta, viglaga visati saak kombaini suhu ja torust tuli mõni kotitäis vilja. Tädi Anni ehmatas, et rikkus kalli masina ära, näo üks pool jäi tal suurest hirmust elu lõpuni halvatuks. See oli aeg, kui sotsialistliku omandi kahjustamise eest võis sõita kaugele maale. Lähenedes Haavistikule ei tundnud ma kõike kohe äragi, sest seal, kus varem oli võsa, kõrgus mets, mõnest metsast oli saanud põld, ja ühest põllust lausa järv. Kõik teed, mis kunagi viisid koju, olid eramaa siltidega või lõppesid kellegi majaga. Ei näinud mitte ühtegi hingelist, kelle käest küsida. Vaid Illi poolt polnud keelavaid märke, ja seal märkasime külatee ääres naist, kelle käest saigi teed küsitud. «Kas te siis ei mäleta?» küsis ta vastu. «Teie olete ju siit pärit.» See oli kummaline, sest ta oli liiga noor selleks, et mäletada, et mina peaksin mäletama… Nähtavale ilmusid aina uued majad ja lõpuks me kohal olimegi. Äratundmisrõõmu aga häiris mingi kummaline tunne, midagi sellist, mida kogesin, vaadates «Ajahambaid». Kohad olid samad, asjad alles, aga minu elu oli sealt läinud. Enne seda nägime veel lapsepõlve Illi järvesid, mis paistsid läbi pimedaks tihnikuks muutunud kunagise päikeseküllase männimetsa kaugel all nagu mäluaugud. Ja siis sain ma aru: asi on inimestes, kes on siit läinud. Nemad olid mu kodu ja mu lapsepõlv, mitte aga puud, põllud ja jõgi. Nii lihtne see ongi. Ja tuli nii välja, et kõik need inimesed olid eestlased. Siis äkki sain ma lõplikult aru ka oma isa sõnadest, mis ta ütles siis, kui me ta pärast peaaegu 40-aastast äraolekut Peterburist koju tõime. «Ma ei igatsenud taga Eestit. Aga ma igatsesin taga eestlasi,» ütles ta. Vana filosoof, defineeris ta väga täpselt: ilma eestlasteta oleks Eesti lihtsalt üks maalapp ja kohanimi. Elva oli populaarne Leningradi suvitajate koht. Nad kõndisid tähtsalt keset kõnniteed, rääkisid omavahel valju häälega. Kord juhtus üks selline pere ka meie talu kanti. Lapsed hüppasid vanaõekeste kogutud heinakuhja ja hullasid seal. Tädi Anni tuli nende juurde ja ütles, et mida te teete, kas te ka teate, kui raske on maainimeste töö? Külalised vastasid uhkelt: «Meie lapsed hakkavad tegema tunduvalt väärtuslikumat tööd.» Nende väärtuslikumad lapsed. Nagu Ülesoo oli Tootsi sõnul nii hea just tänu Raja Teelele, nii on ka Eesti täpselt selline, nagu on, tänu eestlastele. Just sellepärast on siin hea olla ka kõigil teistel. Eestil ilma eestlasteta ei oleks mõtet, see oleks lihtsalt üks hostel laia tee ääres. Te pole mitte kellegi ees süüdi ega kellelegi midagi võlgu. Hoidku oma ja omi. «See on, laps, meie muld…»
view all

Ivan Makarov's Timeline

1957
October 15, 1957
Tartu, Tartu County, Estonia