Leo Martin

Leo Martin (15.01.1911-29.11.1973) 100 (järgnev biograafia pärineb teosest Eesti teatri biograafiline leksikon, lk.373-374 art. "Martin, Leo")

Lavastaja ja näitleja. Sündinud Tartus, isa panga- ja linnavalitsuse ametnik. ENL-i (1938) ja ETÜ liige (1955). Lõpetas 1936 H. Treffneri gümnaasiumi ja Tartu Näitekunsti Stuudio. Töötas 1930-34 näitlejana „Vanemuises“ ja 1936-41 Draamateatris, evakueerus 1941 Venemaale, kuulus 1942-44 Eesti Riiklikesse Kunstiansamblitesse. Oli 1944-48 Riikliku Noorsooteatri ja 1948-49 Ugala direktor ja kunstiline juht, 1949-52 Teatri- ja Muusikamuuseumi lepinguline teadur, 1952-53 trükitööline, 1953-55 Eesti Raadio ja 1955-58 Eesti TV režissöör ning 1958-73 Eesti Raadio pearežissöör. Kirjutanud nukunäidendeid („Aastaajad“). ENSV teeneline kunstitegelane (1962).

Lavastused: Švartsi Lumekuninganna (1945), Gorbatovi Isade noorus (1946), Šurinova Külmataat (1947), Gerneti Aladini imelamp (1948 Noorsooteatris), Jakobsoni Võitlus rindejooneta (1948 „Ugalas“), Vilde ja Toona Kui Anija mehed Tallinnas käisid (1948 „Ugala“ vabaõhuetendus), Tšehhovi Juubel (1948 „Ugalas“, mängis Kuzmad), Raudsepa Ameerika Kristus (1967 Draamateatris). Telelavastusi: Vilde Nimekiri (1956), Bornhöhe Kuulsuse narrid (1957). Kuuldemänge: Vilde ja P.Rummo Teine Joosep (1953), Kitzbergi Libahunt (1954), Koidula Säärane mulk (1958), Kallase Patseba Saaremaal (1959), Tagore ja Nõmbergi Laevahukk (1961), Drutse Kasa Mare (1963), Vilde ja Toona Prohvet Maltsvet (1965), Rolland’i Aeg tuleb (1966), Vaheri ja Rähni Emajõe jutustus (1968), Albee’ Bessie Smithi surm (1969), Metsanurga Alistumine (1969).

Osad: Mauroner (Zelleri Linnukaupmees, 1931), Vutt (Tammsaare ja Mettuse Mauruse gümnaasium, 1933), Varaülem (Tammsaare Kuningal on külm, 1936), Peep (Sirge Must suvi, 1937), Imelik (Lutsu ja Särevi Suvi, 1937), Juustumehike (Helbemäe Väikesed rändurid, 1938), Aado Orvik (Hõimre Puhkevad pungad, 1939), Macchiavelli (Novaczynski Tseesar ja inimene, 1940), Tatarlane (Gorki Põhjas, 1941), Hodkevitš (Tammsaare ja Särevi Mauruse koolis, 1945).

http://gulliver.kand.pri.ee/leo_martin.htm
Maetud

ESMAAVASTUSTE JA IMEDE AEG (1955–1956)

Alates 1955. aasta südasuvest hakkasid raadiomaja teisel korrusel Kreutzwaldi tänav 14 toimuma imelikud lood. Saginat olid põhiasukad juba varemgi võinud märgata ja kahe silma vahele ei jäänud ka õuele kerkiv televisioonimast. Nüüd aga kargas kõige sideministeeriumipoolsemast teise korruse toast üsna sageli välja lüheldast kasvu brünett meesterahvas, röögatas: „Rada vabaks!” ja kukkus piki Kreutzwaldi tänavaga paralleelset koridori Tartu maantee poole liduma. Faehlmanni tänava nurgal pööras koridor järsult paremale, südalinna poole. Mees võttis kõigi reeglite järgi kurvi välja, samas häälekalt vastutulijaid hoiatades, ja tormas edasi.

Inno Varandi: Leo Martin oli nõudlik ja käre mees (tema see kiirustaja oligi), pani režiipuldist sarvilise traati mööda tulema, ise oli aga veel enne kohal.

Mai Nõu-Uus: See tulek oli ikka kasulik ka. Selle ajaga, kui ta kohale jõudis, oli ta veidi rahunenud. Aga kui oleks kohe saanud kallale karata, oleks põrutanud nii vasemale kui paremale.

Ants Uus: Operaatoritesse suhtus ta hästi ja paha sõna ei öelnud.

Mai Nõu-Uus: Martin oli unustamatu kuju ja niisugust meest, kes asjad paigale pani, oleks praegugi vahel vaja.

Vladimir Raudsepp: Ta oli nagu tuldpurskav Munamägi, mis päriselt ei jahtunud surmatunnini.

Tookord oli aga vaja kohale kiirustada. Režissöör võis saate puldist hästi näha seda, mis sünnib Kreutzwaldi tänaval, mitte aga seda, mis toimub stuudios. Tolles väikeses ruumis läksid kaamerate ja mikrofonide kaablid ning muu kila-kola esinejatega vahel niisugusesse umbsõlme, et seda pusa tuli isiklikult lahti harutama tõtata.

Ja see ei olnud mingi ime, vaid televisioonitegemise algus Eestimaal.

Kaugenägemise ime aga ...

Televisioonist ma kuulsin esimest korda 1954. aastal Leningradis ja ühtlasi nägin ka. Jutt ongi esimesest nägemisest. Üks kursusekaaslane võttis mu kaasa oma tädi juurde. Neil oli KVN-tüüpi televiisor, niisugune suur kast, imetillukese ekraaniga, jalad maas ja meetrikõrgune. Mis sealt tuli, seda ma ei mäleta, aga noh, hirmus huvitav oli. Tallinnas nägin 1956. aastal „Aktuaalset kaamerat” palju suuremalt ekraanilt. Oli kas mai- või oktoobridemonstratsioon. Ma vaatasin ja imestasin, kuidas on võimalik niisugune fantastiline kiirus. Alles kella 10–12 vahel oli demonstratsioon ja õhtul näidatakse televisioonis – inimesed marsivad, kõlavad hüüdlauseid, orkester mängib jne. Täiesti vapustav! Täiesti vapustav! jutustas Uno Maasikas Rein Varrakule ja Bernhard Viidingule 31. mail 1979. aastal.

„Poolteist, viisteist, kakskümmend miljonit inimest, üksteist nägemata ja tundmata, otsekui kellegi käsu peale naeravad, vannuvad, lausuvad üheaegselt ühtesid ja neidsamu teravmeelsusi. Tühjenevad tänavad, teatrid, lugemissaalid” (Sappak, Vladimir 1963. Televidenije i mõ, Moskva. 1965 Televisioon ja meie, Tallinn.), vaataja jälgib üht XX sajandi imet – televisiooni.

Raadio oli arusaadavam ja detektorvastuvõtja võis iga poisikene ise valmis meisterdada, aga et samasuguse lainetusega ka pildi saab tuppa tuua – see oli tõepoolest ime.

Esimesed saated

Et seda imet ellu viia, tuli esialgu mitmeid asju avastada ja loomulikult palju vaeva näha. Televisiooni proovisaadete tegemiseks eraldas Eesti raadio oma kaheksandast, kuuldemängude stuudiost mõned ruumid, kuhu sisustati kiiruga filmiprojektsiooniruum kerimisnurga ja väikese filmilaoga, aparaadiruum, kuhu mahtus ka režiipult, ja saatjaruum. Kaminaga tuba jäi diktori näitamiseks.

Arvi Püss: Kaameraid oli esialgu üksainuke. See näitas diktorit. Hiljem toodi teine ja saime võtta vahetiitrit. Järgmine etapp saabus siis, kui kaamerad olid juba raadioteatris.

Inno Varandi: Diktori kaamera seisis kaminatoas puust statiivil. Statiivi saime Tallinnfilmist. Valgustuseks oli kaks väikest prožektorit nn Imikut.

Tiiu Võsa-Vahi meenutab esimese saate tegemist: Muidugi, see oli ikka ränk töö, mis seal alguses tehti. Läksime juba hommikul kohale ja siis arutati ja prooviti mitu korda, kas diktor tuleb paremalt ja läheb vasakule ära, või tuleb vasakult ja läheb paremale ära, või on paigal ja sulab sisse, või sulab välja. Martin kasutas sõna hajub, „hajub sisse”, „hajub välja”. Need kunstilised võtted olid sügavalt läbi mõeldud ja läbi arutatud. Ikkagi oli see väga tähtis! Lisaks sellele olid kõik sõnad viseeritud, eksida ei tohtinud. Leo Martin oli kole äge mees ja kui midagi viltu läks, siis sõimas, nii et kõik värises. Mäletan Ofelia Miku õnnetut lahkumist. Ta närvid ei pidanud vastu, läks nii pabinasse, et ütles midagi väga totrat. Ma ei mäleta täpselt, aga vist midagi sellist, et filmi „Inimene relvaga” teadustamise asemel ütles „Ema läks poest haput koort tooma”. Päevapealt ütles Martin, et rohkem ei ole enam vaja tulla.

Aga päris esimest saadet, kus Ofelia Mikk oma ülesandega korrektselt hakkama sai, ma mäletan. See toimus pisikeses Eesti Raadio kaminastuudios niimoodi et

   diktor seisis kamina ees.

Inno Varandi oli kaamera taga. Ta oli jube pikk mees ja ta põlved värisesid.
Minu ülesanne oli öelda „Vaikust!” ja siis mikrofon sisse lülitada.
Siis anti eetrisse diktor ja pärast lülitasin mikrofoni jälle välja.
Helipuldis istus Ernst Veber. Arvi Püss oli valgustaja.
Inno Varandi: Teadsin, et Tallinnas on kõigest 2–3 televiisorit, aga esimese saate ajal olid põlved päris pehmed. Kui keegi oleks selja tagant puudutanud, oleksin kohe istuli olnud.

Televisiooni esimene toimetaja, Eesti Raadio endine töötaja Veera Kononova meenutab esimest ametlikult väljakuulutatud proovisaatepäeva nii: 19. juuli 1955. Oli väga pidulik, kõik sulas ühte Eesti NSV 15. aastapäevaga ja laulupeoga. Ilm oli ilus, päikesepaisteline, kuid seda polnud aega tähele panna. Esimese saatepäeva teadustajad olid Ofelia Mikk (eesti keeles) ja Zinaida Madissova (vene keeles). Nad tervitasid ja teatasid, et alustame proovisaadetega. Mina kirjutasin kõik tekstid. Arutasin Leo Martiniga läbi ja panin kahes keeles kirja. Sekeldusi oli sellega, et masinakirjutajat ei olnud.

Diktoriteksti sellest, et Tallinna televisioonimast on kõige kõrgem ehitus Baltikumis – 192 m ja kaalub 200 tonni, et on arvestatud kohalike tuuliste ilmadega ja lisatud täiendav jäikusevaru ja et sillad saatjate toitekaablitele valmistati Tallinna masinatehases, kirjutas Akiva Zelmanov.

Veera Kononova: Esimesel saatepäeval olime kõik režiipuldis. Kui saade lõppes, tõusime kergendatult ohates püsti. Tänasime vastastikku üksteist. Kallistasime. Aga puldi aparatuur monteeriti maha. Olid mingisugused vead, mida meie muidugi ei märganud.

Tõeliselt dokumentaalse värvingu esimestele telesaadetele ja sügava sisu kõigele järgnevale lisab Valdo Pandi meenutus teisest saatepäevast: „ ... esimeses ametlikus televisioonisaates üldlaulupeo päeval 1955. a esines diktor Zinaida Madissova teadustuse järel sõnavõtuga professor Gustav Ernesaks, seejärel aga mina, et asendada pilti (!) mitmetunnisest rongkäigust ja suurest kontserdist (!). Esinemine toimus üheainsa ja küllap põranda külge naelutatud kaamera ees, mille tagant vaatas vastu meie nüüdne stuudio peaoperaator Inno Varandi, ise ärevil nagu esimese laulupeo üldjuhid ...

Vikerkaarelise rahvapeo asemel oli esinejate fooniks potisinine flanellist sõduritekk ja esinemisjärge tuli oodata trepikojas. Esimese vaatajana teatas endast Gennadi Podelski, kes ütles, et olevat olnud väga huvitav saade(!). Ta ei kahetsevat, et ostis televiisori”.

Ajalehele Noorte Hääl 5. mail 1975 antud intervjuus „Meie sõbrad, meie tuttavad” lisab Valdo Pant: „Sooviksin, et ta arvaks nii seniajani”.

Novembris saadi Leningradist kaks välisülekandekaamerat, mis võimaldasid teha saateid ka raadioteatrist. Balti laevastiku laulu- ja tantsuansambli kontsert anti otse eetrisse.

Inno Varandi: Meie kaamera oli foonika akna taga. Üks tants näidati keskplaanis. Vahepeal pandi eesriie ette, sellel ajal vahetasin objektiivi, et saaks solisti suures plaanis näidata. Muudmoodi ei olnud siis võimalik ühe kaameraga eetris monteerida.

Veera Kononova: Praktilisi näpunäiteid jagas Leningradi mees Vladimir Pokorski. Ta ei olnud ainult teoreetik, vaid ka praktik igal alal. Balti laevastiku ansambli näitamise ajal jooksis ta ise raadioteatrisse kaamera taha. Inno Varandi oli siis diktoreid näitamas.

1. augustil 1955 asus tööle Vladimir Ivanov, kes oli nõustunud olema paar kuud Tallinna televisioonistuudio direktori kohusetäitja.

Vladimir Ivanov: Kõige keerukam oli originaalsaadete tegemine. Selleks otstarbeks loovutas raadiomaja lisaks kaheksandale, kuuldemängude stuudiole, veel ühe kõige suurema stuudio, mis neil oli, ja lubas ka raadioteatrit kasutada. Need ruumid vastasid küll raadio nõuetele, kuid olid televisioonisaadete tegemiseks vähesobivad, kui mitte halvemini öelda. Puudus vajalik valgustus, ventilatsioon, sisustus, seintesse paigaldatud elektrijuhtmestik ei kannatanud koormust. Ümberehitus ei tulnud kõne alla. Selleks polnud ei aega, tööjõudu ega raha. Tuli kohanduda olemasolevaga. Esialgu läksid saated aga kaheksandast stuudiost, kuhu mahtus vaid väike osa valgusteist ja eetrisse võis anda ainult paigalpüsivaid kujusid.

Vaatamata toimetaja, režissööri, assistendi ja operaatori pingutustele, otsingutele, entusiasmile koosnesid esimesed saatepäevad filmidest, fotodega illustreeritud sõnavõttudest ja diktori vaheteadustustest.

Väiksesse kõrvalruumi paigutatud juhtimispult, teisel pool koridori asuv filmiaparatuur, üksainus telekaamera ja põrandat kattev juhtmerägastik – see oligi kõik, millega tuli alguses töötada. Fotode demonstreerimiseks kasutati harilikke noodipulte, millelt toimetaja võttis saate ajal foto foto järel ära. Kui saates oli pilte rohkem, võis ainult ime päästa mõnda neist kukkumast. Fotod tõmbusid suure kuumuse käes kaardu, eetrisse läksid kõikvõimalikud kõrvalhelid, saatelõikude vahele tekkisid ettenägematud pausid. Hiljem konstrueeriti pildialus, mis välistas fotode kaardumise ja korraldas vahetuse nii, et suuri sõrmi, mis pilte vahetasid, enam näha ei olnud. Pilte hakati nööpnõeltega papile kinnitama ja kui 1956. aasta 11. märtsil läks eetrisse esimene „Aktuaalne kaamera”, näidati fotosid kahe kaameraga.

Vladimir Ivanov: Kunstnikud maalisid teatrieesriide kujutisi tekstiga „Vaheaeg”, „Palume vabandust”, „Tehniline rike”, mida sai kasutada pauside ja nn mustade aukude täiteks. Saatepäeva algustiitri tegi Ilmar Torn.

Ilmar Torn: Esimene ülesanne oli mul joonistada saatepea. Tegin selle ruttu ära – ühe päevaga. Ja mitte töö juures, vaid kodus. Mõtlesime stuudio direktor Ivanoviga, mismoodi see võiks olla. Mõõtmed 40 x 50 cm, hall kartong ja sellele valge guašši ja tušiga. Tiitril oli Tallinna siluett, selle kohal hiigla vägev telemast, rõngad ja diagonaalne kiri Tallinna televisioonistuudio. Arvatavasti käis see papi peale joonistatud algustiiter eetris ligemale pool aastat. Järgmise tegin juba filmilindil multivõttega, mis telliti Tallinnfilmilt. Idee oli minu. Tegin paar kavandit, vaatasime läbi. Meeldis. Käisin Haabneeme kandis linnavaadet joonistamas. Siluett sai muidugi suurem. Meri, ees suured kivid. Meri pritsis vahtu. See filmiti ära. Mastile lisati multivõttega rõngad ja kiri. Tähed lõikasin papist välja. (Filmilindilt anti saatepea Tallinna televisioonistuudio esmakordselt eetrisse 6. veebruaril 1956. aastal).

Ilmar Torn: Algul võttis telestuudio tohutult aega. Olin ju puhta üksi, aga see oli vaid paar kuud nii. Siis tuli tööle ka teine kunstnik Meeri Säre. Tema oli dekoratsioonide erialalt ning hakkas saadetele foone tegema. Kirjakunstnikeks tulid juurde Guido Pant ja Erich Tali. Toimetajatega otsest kokkupuudet ei olnud. Peamiselt ikka režissööridega. Kõige nõudlikum oli Grigori Kromanov, aga tema oli mees, kes tuli alati juba mingi ideega. Tegelikult ma ju kaua televissioonis ei olnud: kuni 1957. aastani. Siis läksin sealt Pikkerisse. Kaks aastat, aga need olid kaks kõige raskemat aastat.

Vladimir Ivanov: Lembit Kaik soovitas mul sõita Moskvasse, kus sain kahe päevaga nii mõndagi korda aetud. Erilise vaevata õnnestus kooskõlastada Tallinna TVstuudio koosseis, mis pidi 1. augustiks suurenema enam kui kahekordseks. Kinnitati eelarve ja palgad, lubati juurde tehnikat.

Loomulikult toimus televisioonis siis alles kaadri valik ja diktorid töötasid honoraripunkti alusel, esialgu nii ka Ruth Peramets ja Zinaida Madissova, kes alles 15. augustist 1955 ametlikult tööle vormistati. Inimesi võeti tööle ka muudele ametikohtadele.

Televisiooni tööle

Vello Rummo meenutab: Mina tulin televisiooni alles 1955. aasta oktoobris, aga mind hakati masseerima juba suvel. Paul Uusmann (tollane kultuuriministri asetäitja, keda ma tundsin sõjajärgse raadio päevilt) rääkis, et avatakse televisioon ja sinna on režissööre vaja. Minul aga oli draamateatris pooleli esimene iseseisev lavastus, Viktor Rozovi „Õnn kaasa”. Vaidlesin vastu, et alles ma lõpetasin kaks aastat tagasi teatriinstituudi ja alles ma õpin seda ametit. Tema, et televisioon on ka teatriga seotud, saad teatrit teha ja kõike ... Siis hakkas televisioon alluma kultuuriministeeriumi raadioinformatsiooni peavalitsusele ja mind hakkasid mõjutama Lembit Kaik ja Ülo Koit. Mina punnisin ikka vastu. Lõpuks läksin kultuuriministri Aleksander Ansbergi juurde, võtsin Ilmar Tammuri ka kaasa. Lavastus oli mul õnnestunud ja Tammur teatas, et mul on seda meest vaja. Ansberg aga põrutas peale, et sa oled kolmeks aastaks suunatud ja televisioonis ei ole praegu midagi teha, ainult proovisaated, magavad laudade peal (ei tea, kust Ansberg selle võttis). Ega me sind teatrist ära ei võta, seal saad olla edasi, aga põhitöö jääb televisiooni. Meelitati ka palgaga. Teatris sain 600 rbl, mis oli isegi väiksem kui Gitise stipendium, aga mida oskas II kategooria näitleja tahta? Televisioonis pakuti 1500 rbl, esialgu vanemrežissööriks sihiga saada pearežissööriks. Leo Martinit nad millegipärast pearežissööriks ei tahtnud.

Leo Martinit ei oleks saadud sellel ajal ka kõige parema tahtmise juures pearežissööriks teha. Mees oli viibinud kogu sõjaaja nõukogude tagalas, teinud kultuuri- ja raadiotööd, olnud isegi kuulsa kuplee „Seitse patja” esitajate hulgas (Aleksander Arder, Leo Martin, Lembit Rajala, Alfred Rebane, Kaarel Toom). Kui ta aga 1948. aastal parteisse pidi astuma, kirjutas avaldusse küll selle, kuidas ta jungana Taani aurikul Euroopa-reisi tegi (Taani, Rootsi, Inglismaa, Saksamaa, Soome), kuid pidas „ebaoluliseks” märkida, et oli aastail 1927–1928 kaitseliitlasena miiniristlejal Vambola. Selletõttu jäi tema parteistaaž väga lühikeseks, sest asjaolude ilmnedes lõppes see parteist väljaheitmisega 1949. aastal. Leo Martin töötas televisioonis 1958. aasta 1. veebruarini. Jäi aga edasi raadiomajja, Eesti raadio kuuldemängude pearežissööriks siiski ja töötas sellel ametikohal kuni surmani 1973. aasta 29. novembril.

Vello Rummo sai pearežissööriks 1. jaanuaril 1956: Martin küll natuke põrnitses, et mina, kogemusteta noor mees, olen temast kõrgemal, aga esialgu oli palk ka vist sama. (Kunstiliseks juhiks kinnitati Vello Rummo 1. oktoobril 1957. aastal).

Vello Rummo: Piip jättis terve režii minu hoolde. Tööle olid võetud juba Leo Martin, Inno Varandi, Ülo Raudmägi, Ernst Veber, Heino Jürisalu, Jürgen Miilen Eesti Raadiost ja veel Ants Kivirähk, Tiiu Võsa, Arvi Püss.

Kõik edasine, et režiikaader selline tuli, oli siis minu hinge peal – välja arvatud Leo Martin ja Artur Rinne. Rinne tuli just Siberist kodumaale tagasi. Tehti selgeks, et mingit süüd inimestel ei olnud. Kelle ees vabandati, kelle ees mitte, ja saidki koju. Rinnet hakati poputama, sest ta oli rahva seas eriti populaarne laulja. Ta käis filharmooniaga kontserte andmas, pikad ringreisid, täis majad ja võim hakkas teda soosima. Talle oli kohta vaja. Teatrisse ta kas ise ei tahtnud või ei olnud vaja. Lauljaid oli küll ja hääle poolest tugevamaid. Rinne oli teinud ka ooperirežiid, mitmeid tükke lavale toonud. Kuna toimetused hakkasid siis juba eralduma, tuli Rinne muusikarežissööriks. Hiljem kutsusin talle kõrvale appi Feliks Urve, kes oli lõpetanud Eesti teatrikooli kolmanda lennu koos Eino Baskini, Kaljo Kiisa ja Arvo Kruusemendiga.

Esimene, kelle ma meie lennust kutsusin lausa režissööri koha peale, oli Grigori Kromanov. Kõik teised tulid kas režissööri abi või -assistendi ametikoha kaudu. Kromanov oli igati andekas noormees. Tal oli huvitavaid osatäitmisi nii Eesti kui ka vene draamateatri laval, kuhu teda vahepeal ka kutsuti, aga tal oli nii ühel kui teisel laval väike aktsent. Kuna ta vene draamateatris ei tahtnud olla, siis kutsusin ta esimesena otse režissööri kohale. Griša oli tark mees. Gitises ta mingeid režissöörikalduvusi ei ilmutanud. Õppejõududele assistentideks olid seal peamiselt Ben Drui, Kaljo Kiisk, Arvo Kruusement ja mina .

Grigori Kromanov vormistati režissööriametisse 9. jaanuaril 1956. Juba poole aasta pärast oli ta vanemrežissöör.

Toona kuulutati kõikjal ülespuhutult, et kaadrid otsustavad kõik! Aastavahetuseks 1956/1957 töötasid televisioonis Evi Rauer-Sikkel, Made Varango-Ots, Karin Sepre-Garder, Virve Kiple-Parsadanova, Leida Levald, Mai Nõu-Uus, Elvi Koppel. Lisagem veel mõned meenutused tööleastumisest sellesse esmaavastuste imelisse ametisse.

Tiiu Võsa-Vahi: Mina lõpetasin 1955. aastal draamateatri õppestuudio. Tegelaste toa seinale oli Leo Martin riputanud kuulutuse: „Kõiki õppestuudio lõpetajaid palutakse tulla televisiooni, diktorite konkursile!” Mina jäin talle silma, ta kirjutas mu nime üles, ma meeldisin talle. Siis oli Zinaida Madissova juba leitud ja ka Ruth Peramets välja valitud, kuid tema oli veel filmi „Andruse õnn” võtetel. Martinil oli idée fixe, et eesti diktor peab olema blond. Mõne aja pärast Martin siiski helistas ja küsis, kas ma ei tahaks režissööri abiks tulla? Muidugi tahtsin. Ma töötasin siis trükikojas Kommunist ja mängisin näiteringis. Jätsin selle trükikoja päevapealt, ei käinud kaadrite osakonnas ega öelnud kolleegidele ka midagi. Nii ma sealt tulin. Televisiooni!

Virve Aruoja: Lugu hakkas sellega peale, et mul sai teatritegemisest isu otsa. Ma mäletan, oli etendus, mängisime üht Gorki tükki ja laval tundsin, et ma enam ei taha. Äkki sai isu täis! Ma olin seitse aastat olnud teatris. Kolm aastat draamateatris. Kuna ma olin palju lugenud ja tõlkinud, kirjandusega tegelnud, tahtsin minna teatrisse dramaturgiks. Vist isegi koht oli välja valitud. Läksin siis kunstide valitsusse teatama, et lähen ära, aga nemad tulid seal välja ideega, et panevad mu kunstide valitsuse dramaturgiaosakonna juhatajaks. Ütlesin, et ma ei taha niisugust kohta, ma ei taha mingiks ülemuseks. Läksin advokaadi juurde ja küsisin, kas neil on õigus mind sundida? Olen kolm aastat pärast instituudi lõpetamist „ära teeninud”. Küsiti, kui palju on palk väiksem? Vastasin, et palk on suurem! Advokaat jäi mulle rumala näoga otsa vaatama ja ütles, et sundida nad ei saa. Siis pidin ise hakkama endale kohta otsima. Läksin Piibu juurde, ise mõtlesin, äkki on tal mõni toimetaja koht? Piip ütles, et tal pole midagi paremat pakkuda kui režissööri abi koht. Ütlesin, et väga hea! See oli 1956. aasta aprilli alguses.

Režissööriks sain ma niimoodi: Leo Martinil oli üks saade, kus ma olin abi. Martin jäi haigeks ja nemad küsisid assistendilt, kas tema saab saate ära teha? Tiiu Vahi, kes oli assistent, ütles, et kuidas mina saan, mina keeran siin neid pulki, keegi teine peab saadet tegema. Siis kutsus Piip minu välja ja küsis, et kas saan saate ära teha? Mina ütlesin, et muidugi saan, aasta otsa olen vahtinud, mis ta siis ära teha ei ole! Saade läks korralikult eetrisse ja mõne päeva pärast ütles Piip, et teeb mind nüüd režissööriks”. Tegelikult juhtus see vaid viis kuud peale tööleasumisest, 1. septembril 1956. aastal.

Ants Uus: Mina tulin tööle 2. juulil 1956. Tehnilises keskuses oli niisugune ametikoht nagu nadsmotrštšik, ehk eesti keeles järelvaataja. Mida ma pidin seal järele vaatama? Kui ma seda ise teaks. Mul ei olnud tehnilist haridust ja kuna ma asjast mitte midagi ei jaganud, siis oli väga mage olek. Ma käisin tervelt kaks kuud tähtsa näoga ringi nagu mõni asjamees. Siis läks asi selliselt edasi, et oli mikrofoni operaatorit vaja, koogu peale. Olin koogumees. See oli juba „kõva amet”. Selles väikeses stuudios, no sada ruutsammu oli. Mikrofon ei tohtinud kaadrisse sattuda, varju ei tohtinud samuti näha olla. Seal juba tundsin, et midagi tegin. Novembris tuli operaatori koht ja ma olin Inno Varandile silma jäänud. Operaator olen seega alates 15. novembrist 1956.

Ja siis, 26. oktoobril 1957, ühel laupäevasel päeval kell 19.30 käivitas Tõnis Kask lastele multifilmi „Lend kuule”. Kõik laabus sellel valvekorral kenasti kuni kella 21.01ni. Siis aga oli põhjust kirjutada saatepäevikusse märkus: „Vale kommutatsioon! Põhjus: Kask lükkas peale vale mikseri”. Eks neid näpukaid juhtus otsesaate tegemise juures kõigil. Eesti televisiooni teenelise töötaja, kauaaegse pearežissööri, esimese dokumentaaldraama “Koosta pere” ja tuntud seriaali “Õnne 13” lavastaja loomingulist biograafiat see muidugi ei riku.

Virve Aruoja: Asi oli selles, et kõik oli uus ja huvitav. Mina olen mõelnud kogu aeg, et meie sattusime televisiooni väga õnnelikul ajal. Ükskõik, et me ei osanud. Rahvas ei osanud ka midagi eriti oodata ja ükskõik mida me tegime, olime alati huvi keskpunktis ja selles mõttes oli see õnnelik aeg.

Tõnis Kask kirjutas Tatjana Elmanovitši raamatu „Obraz fakta” (1975. Moskva) sissejuhatuses: Neil aastail nõudis otsus pühenduda televisioonile teatud mehisust. Ja mitte ainult seetõttu, et tuli alustada niiöelda a-st, b-st. Meie vead, lollused, möödalaskmised ja lihtsalt professionaalne küündimatus andsid põhjust väljakujunenud kunstide esindajatele, eriti kinematografistidele, meie üle südamest naerda.

Kaupmeeste arvates võis esimesel proovisaatepäeval olla vaatajaid 238 televiisori ees. Aasta lõpuks kasvas see arv 1300-ni, järgmisel aastal kolmekordistus ning 1956. aasta lõpul vaatas televiisorit juba ligikaudu 1 % elanikkonnast. Loomulikult võis nende hulgas olla ka mõni väljanaerja.

Mida kujutasid endast esimesed saatepäevad ekraanil? Kõigepealt tervitavad ja naeratavad diktorid, kes tutvustasid kahes keeles päeva programmi. Siis esinejad. Esimesel saatepäeval seadis ülesastumise taseme televisioonis väga kõrgele Gustav Ernesaks. Tema kaunid, romantilis- emotsionaalsed sõnavõtud ja raamatud on ka edaspidi eesti rahvast võlunud ja innustanud. Näidati filme, edastati kontserte ja estraadikavasid, aga tehti ka majandussaateid.

Tõnis Kask: Kui 1955. a alustati Eestis televisioonisaateid, siis oli nii, et ei möödunud ühtki õhtut, mil ei oleks eetris olnud kinofilmi. Film oli poolteist tundi pikk ja publik harjus sellega ära. Kui arvestada muude saadete tegemise tehnilisi tingimusi, oli see vast kõige kvaliteetsem ja huvitavam osa meie televisioonikavast. (Kask, Tõnis 1974. Televisiooni kujundikeel. Stenogramm loengutest teleajakirjanike kursustest osavõtjatele).

1990. aastal ilmus brošüür „Tallinna televisioonistuudio ja Eesti televisiooni saatesarjad 1955–1990”. Nimistusse on võetud 1300 nende kolmekümne viie aasta jooksul eetris olnud saatesarja. Voldemar Lindström selgitab: Esimene teleaasta – 1955 andis ainult ühe saatesarja. „Nõuandeid telerite häälestamiseks”. Sellepärast ongi nimistut alustatud tegelikult aastast 1956.

Mis keeles räägime

Režissööride tegevust võib sellel perioodil iseloomustada kui kahekordset ümberõppimist. Näitlejast pidi saama režissöör, režissööril tuli õppida töötama televisioonis. Millele tugineti? Eelkõige isiklikule praktilisele kogemusele, mõnele õppesõidule Moskvasse või Leningradi. Teoreetiline pagas pärines teatrist. Kõige levinum ja kolleegide seas kõige arusaadavam oli Stanislavski süsteem, mida Vello Rummo mõned aastad hiljem ka teatrihariduseta noortele kolleegidele loengu vormis tutvustas. Huviline võis uurida ka kättesaadavat kirjandust: K. S. Stanislavski „Minu elu kunstis” (1948, Tallinn) ja „Näitleja töö endaga” (1955, Tallinn). Mõned aastad hiljem ilmusid eesti keeles Nikolai Gortšakovi „K. S. Stanislavski režissööri õppetunnid” (1950, Moskva. 1963, Tallinn) ja M. Knebeli „Sõna näitleja loomingus” (1954, Moskva. 1965, Tallinn).

Tähelepanuväärne on Marcel Martin’i „Le langage Cinematographique” ilmumisaasta – 1955 (1955, Pariis. 1959, „Jazõk kino”. Moskva). Küsisin mõni aeg tagasi filmiguru Jaan Ruusi käest, kas M. Martin’i „Le langage Cinematographique” kunagi ka eesti keelde tõlgituna „Kinokeeleks” saab, ja sain täiesti ebamäärase vastuse: „Mine sa tea?”.

Kuid enne, kui asume uurima kinematograafia keele, kinokeele (язык кино – termin, mille vene kinomehed Eisenstein, Pudovkin, Vertov võtsid kasutusele juba 1920. aastail), filmikeele ehk audiovisuaalse kujundi loomise ja kasutamise teid televisioonis, seda, kuidas hakkas ilmet võtma arusaam televisioonist kui nähtusest, ning seda, kas televisioonil on üldse oma keel või mõistab ta kõnelda kõigis Siin ilmneb huvitavalt XX sajandi, tehnikasajandi fataalsus. Stanislavski süsteem, lavastuste elutruudus nagu valmistanuks nii teatrit kui vaatajat ette elutõde näitava televisiooni, tema suurekstegeva ja läbinägeva silma tulekuks.keeltes, peaksime tegema tutvust teatrikeelega.

Huvitavalt ilmneb siin XX sajandi, tehnikasajandi fataalsus. Stanislavski süsteem, lavastuste elutruudus nagu valmistanuks nii teatrit kui vaatajat ette televisiooni laiemaks levikuks, tema „suurekstegeva ja läbinägeva silma” tulekuks.

1963. aastal, 25 aastat pärast teatrireformaator K. S. Stanislavski surma, tegelikult küll selle puhuks kirjutas Voldemar Panso: „1946. aastal istusin esmakordselt Teie teatris, vaatasin „Tsaar Fjodorit” ja „Sinilindu” ning mu hing jäi kinni” (Panso, Voldemar 1963. Postmortaalne kiri Stanislavskile. Tallinn, Eesti raamat).

Vaatleme siinkohal õige põgusalt, kuidas ja mida õpetab Stanislavski süsteem. Lugeja võiks järgnevat lugedes mõelda oma arusaamale ning võib-olla ka esinemise kogemustele näitelaval või televisioonis. Muide, viimast võib tänapäeval ehk enamgi ette tulla kui esinemist lavalaudadel.

Alustan ühest paari sajandi tagusest Nikolai Tšernõševski (1828–1889) tsitaadist, mis on pärit Voldemar Panso õpetaja Maria Knebeli raamatust „Sõna näitleja loomingus”.

Tavaliste „ ... inimeste grupis peab igaüks end ülal vastavalt:

1) nende vahel toimuva stseeni olemusele,

2) oma isiklikule karakterile ja olukorrale.

Tegelikus elus on see iseenesest nii, aga kunst saavutab selle erakordsete raskustega. Alati ja spontaanselt looduses, väga harva ja suurima jõupingutusega kunstis – see on fakt, mis peaaegu kõigis suhetes on iseloomulik loodusele ja kunstile”.

Stanislavskil õnnestus avastada ja välja töötada meetod, kuidas näitleja võib saavutada laval, rollis kõige usutavama kunstilise tulemuse.

Ta on öelnud: „ ...meetodi kogu jõud on selles, et seda ei ole keegi välja mõelnud, ei ole keegi leiutanud. Süsteem kuulub meie orgaanilisele loomusele endale, nii vaimsele kui ka füüsilisele. Kunsti seadused põhinevad loodusseadustel”. Stanislavski hakkas enda kui näitleja tegevust analüüsima, endale küsimusi esitama: mida ma tahan? mida ma teen? Autori-dramaturgi sõna analüüsi kaudu leiti mõte. Mõte on juba tegevus. Süsteemi aluseks, peamiseks väljendusvahendiks on sõnaline tegevus. Sõna on kõige alus. Tegutsemise kaudu hakati lähenema tulemusele. Seda meetodit on nimetatud ka tegevustiku analüüsi meetodiks. Rolli läbiva tegevuse ja vastutegevuse kaudu jõuab näitleja rolli pealisülesandeni ja sealt kogu näidendi pealisülesande lahenduseni. Stanislavski süsteemi keskne kuju on nii füüsiliselt kui vaimselt tegutsev näitleja.

Nüüd võiks lugeja endale esitada küsimuse: aga kuidas on see televisioonis, kus peamiseks tegelaseks on esineja. Analüüsi, etüüdide ja proovide tulemusena tunnetab näitleja rolli endas ning edaspidi laval ennast rollis. Näitleja on materjal ja looja ühes isikus. Näitleja looming, mis viib ta laval „orgaanilise ja loomuliku enesetundeni” (Knebel), toetub tähelepanule, laval tuleb mängida partnerile, mitte publikule, tuleb „rääkida mitte partneri kõrvale, vaid silmale” (Stanislavski) ja kujutlusele, mis on andekuse üks tähtsamaid elemente.

„Näitleja peab suutma asetada end kangelase asemele, uskudes kõige temaga toimuva reaalsusse ” (Knebel). Mina tinglikus olukorras! Stanislavski kuulus „jesli bõ ...!” – kui ma oleksin! Televisioonis esineb aga kangelane ise. Ma olen!

„Kahjuks tuleb meil sageli ette, et näitleja teeb ainult näo, nagu ta mõtleks”, kurdab M. Knebel „Enamikul näitlejaist jäävad sisemonoloogid loomata ning vähestel jätkub tahet vaikides läbi mõelda oma väljaütlemata mõtted, mis tõukavad tegutsema”.

See on veel üks elust võetud inimpsühholoogia omadusi – kuulates vestluspartnerit, peame temaga alati seesmist dialoogi, sisemonoloogi.

Voldemar Panso: „Võib-olla kõige väärtuslikum Knebeli õpetuses ja kõige olulisem meie koolis ongi teadmine, et mitte midagi ei saa teeselda, ei elus ega laval. Meid reedab teine plaan. Endas kunstnikku ehitades peame ehitama endas ka inimest” (Panso, Voldemar 1974. Knebel, mu teine ema. Tallinn, Eesti raamat). Maria Knebel: „Peamine Stanislavski süsteemis on mõte inimese - näitleja ülipealisülesandest, teiste sõnadega – kunstniku eesrindlikust maailmavaatest kui teadliku loomingu kohustuslikust eeltingimusest” (Knebel, Maria 1964. Sõna näitleja loomingus. Moskva. 1965, Tallinn).

Minule meenub ülipealisülesandest rääkides alati stroof: „poeet sa võid ka mitte olla, kuid olema pead kodanik!” (Nekrassov, Nikolai 1856. Poeet ja kodanik).

Kohtumisel Maria Knebeliga Leningradi Teatriinstituudis (17. detsembril 1965) esitasime küsimuse, kas iga inimene võib omandada Stanislavski süsteemi? M. Knebel vastas: „Kas tahab? – vaat see on teine lugu. Tahavad paljud. Proovivad, õpivad. Vähesed omandavad. Panso töötab Tallinnas tegevustiku analüüsi kaudu. See nõuab aega”. M. Knebel ei pidanud kiirustamist kunstis õigeks.

Erna Vilmer oli Eesti esimene näitlejaharidusega näitleja ja lavastaja, kes õppis Stanislavski õpilaste Aleksandr Adaševi ja Leopold Suleržitski juures aastatel 1909–1911, siis kui Stanislavski süsteem ei olnud veel kirja pandud. Kirjas Karin Kasele 1961. aastal arutleb Erna Vilmer: Stanislavski ei ole minu arust ei teatriinimene ega näitleja – ta oli elu filosoof, mitte teaduse filosoof. Kogu ta olemus koondus elunähtustele, ammutades sealt oma elukutsele tõdesid. Tema süsteem või õpetus seisnes võitluses vale vastu, tema peamine juhtsõna oli „ei usu”. Selles peitub kogu ta õpetus. Ei mingit märkust, kuidas õigesti öelda, ei mingite reeglite ega teooriate kuulutamine, vaid seismine tõe eest. Tema näitlejad, meie õpetajad kuulutasid Stanislavski peamist püüet: ärge mööduge ühestki elunähtusest analüüsimata selle teket, põhjust, tulemust. Laske oma fantaasial vabalt lennata ja võtke elust õppust oma osade kujutamisel. See mõte jälgis mind terve elu ja aitas mind iseloomude loomisel. Tema süsteemi peamõte on pöörata tähelepanu tekstitagusele elule, allhoovusele suures loomingu ookeanis (Kaasik-Aaslav, Katrin 2001. Erna Villmer ja läbielamisteater. Teater Muusika Kino nr 6).

Ka Voldemar Panso uurimus „Töö ja talent näitleja loomingus” (1965, Tallinn) on sündinud kunsti ja elu seostest ja kogu kirjapandu idee on avatud raamatu viimasel lehel.

NÄITLEJA ORGAANILISE ARENGU SKEEM

Teatrikool

Sünnipärased eeldused +

näitekunsti põhialused =

loomingulise lennuvõime

eeldused

Õpilane

I

S

I

K

S

U

S

Teater

Meisterlikkus + eetika =

teatrimaagia

Näitleja

Elu

Kaasajataju + maailmavaade =

loominguallikad

Kodanik

V. Panso: „Mulle tundub, et rohkem kui midagi muud, vajab kaasaegne teater tarka näitlejat. Mitte mõistusenäitlejat, vaid tarka näitlejat – see viib teatri homsesse päeva”. (Panso, Voldemar 1963. Postmortaalne kiri Stanislavskile. Tallinn, Eesti raamat).

1964. aastal valmis Eesti Telefilmis samal teemal portreefilm: „Mõistus, tahe, töö ja Lauter.” stsenarist Voldemar Panso, režissöör Virve Aruoja.

Lõpetuseks lisaksin siia veel ühe olulise mõtte Priit Põldroosi sõnadega: „ ... teater peab olema teatraalne, või ta lakkab olemast. Teatraalsus ei ole ülepingutus ega teravmeelne tulevärk, nagu sageli arvatakse. Teatraalsus on kõigi lavavõimaluste ja näitlemiskunsti meisterlikkuse oskuslik ning maksimaalne kasutamine, et näidendi idee, läbiv tegevus ja pealisülesanne läbi näitejuhi pealismõtte pidulikus meeleolus ja ehtsas rõõmus annaksid kestva järelmõju”.

Sellel esmaavastuste ja imede perioodil oligi peamine esineja teleekraanil näitleja.

Kõik klappis! Voldemar Panso isiklikult luges kaadri taga fotomontaažidele teksti, Jüri Järvet kirjutas televisioonile ja esines koos Eino Baskiniga „Aktuaalse kaamera” satiirinurgas jne.

Argipäev lisas oma nõuded ja teemad. See oli aeg, kus kõik tegid kõike. Grigori Kromanov oli esimese Aktuaalse Kaamera režissöör. Koos assistent Arvo Kruusemendiga tehti spordisaateid. Vahel oli Heino Mikkinil stuudios üle 100 foto. Üks televisiooni otseülekanne oli selle kõrval naljategu. Tuli teha ka selliseid saateid, nagu oli eetris 6. septembril 1956. aastal, kus teemal „Elekter kolhoosis” esines kolhoosi Rahva võit esimees Rudolf Mannov, või näiteks vestlus teemal „Ratsionaliseerimistegevusest ENSV kunstsarve tehastes” (režissöör G. Kromanov).

Režissööride tööpraktika kujunes selliseks: kui saatepäeva põhisaade tuli teha stuudiost, siis lisandus sellele ka eelneva filmi ja järgneva spordisaate või ülekande eetrisseandmine; kui saatepäeva esimene saade oli ülekanne, algas kõik nagu tavaliseltki saatepeaga. Seejärel lüliti eetrisse LÜJ ehk liikuv ülekandejaam ja pärast ülekande lõppu testtabel, et vaataja saaks pildi oma televiisori ekraanil jälle korda seada!

Režissööride töös algas diferentseerumine. Toimetustevaheline tööjaotus ju ikka oli, kuid põhitööks pidasid näitlejaharidusega ja -kogemustega värsked režissöörid ikka lavastamist. Seda siis ka jõudumööda viljeleti, olgu tegemist esinejaga kaadris, ülekandega vabrikust või filmivõttega. Tõelise, näitlejatega telelavastuse said aga teha need, kellel olid lavastajakogemused ja kelle töötulemustes ei saanud kahelda. Sellest hoolimata „lavastati” kõikides peatoimetustes, kõikides saadetes.

Teleauditooriumiks hinnati 1957. aastaks 28 000-33 000 televaatajat (2,4-2,9 % elanikkonnast) ja juba see on ime. Sellist saali ei olnud teatril ega kinol. Iga päev laulupidu!

Tänu tehnilisele progressile sündis imesid ka järgnevatel sajandi lõpuni jäänud aastatel.

Kirjandus:

ERR arhiiv. Fond nr 4. ETV arengulugu, s/ü 1–6.

ERR arhiiv. Fond nr 4. Tallinna TV proovisaated, s/ü 7.

Lindström, Voldemar 1995. ETV Arvud. Faktid. Sündmused. Tallinn, Huma ja ETV.

Sappak, Vladimir 1963. Televisioon ja meie. Moskva. 1965 Tallinn.

Elmanovitš, Tatjana 1975. Obraz fakta. Moskva.

Kask, Tõnis 1974. Televisiooni kujundikeel”. Loengu stenogramm.

Stanislavski, Konstantin 1948. Minu elu kunstis. Tallinn. 1955. Näitleja töö endaga. Tallinn.

Gortšakov, Nikolai 1950. K.S.Stanislavski rezissööri õppetunnid. Moskva. 1963, Tallinn.

Knebel, Maria 1954. Sõna näitleja loomingus. Moskva. 1965, Tallinn.

Panso, Voldemar 1963. Postmortaalne kiri Stanislavskile. Tallinn.

Kaasik-Aaslav, Katrin 2001. Erna Villmer ja läbielamisteater. Teater Muusika Kino nr 6

Panso, Voldemar 1965. Töö ja talent näitleja loomingus. Tallinn.

http://www.hot.ee/etvajalugu/2_ime.htm

http://entsyklopeedia.ee/artikkel/martin_leo2

https://arhiiv.err.ee/vaata/leo-martin-in-memoriam