Magda Luhaorg ← Luberg

Vändramaa talutare köök. Lamp laes annab mingit valgust, aga igasse soppi seda küll ei ulatu. Sügiseti on köök ikka püsinud punakas-pruunis valguses. Aga selles punakas pruunsuses on ometi üks hele paik. Otse lambikupli all köögilaua ääres istub valgepäine memm helehallis rõivas. Ta jalge ees põrandal on mitmeid sügiseid näinud kartulikorv.ja lauaäärel käeulatuses seisab valge emailkauss poolenisti täis kaevuvett. Sealt särab rõõmsalt vastu peotäis kartulikuubikuid. Pliidil kahiseb pott keeda. Lihakeedu lõhn on üleval. Perele on oodata suppi. Vana talunaise ühes pihus on kartul ja teises lühike noatera. Nuga on aegadepikku leidnud sobiva koha talunaise suurte sõrmede vahel. Kartul pöörleb noa all ja koor, mis ühes tükkis, moodustab spiraali ja kukub sopsti korvi. Veel mõned pöörded teeb kartul pihus ja supikuubikud sulpsavad kristallselgesse vette. Kuubikud on kõik ühesuured. Kuidas? Memme rahulikku kumerat nägu raamivad valged sirged juuksed. Heledad silmad vaatavad tõsiselt. Nina ja suu tikuvad sutsuke ettepoole, et juukseraamistuse vahelt näidata kindlameelselt suletud suutriipu. Aegajalt kummardub memm sügavamalt korvist kartulit võtma. Juukseotsad libisevad üle pluusikrae ja siis moodustub seal ansambel kolmest ümarast - kummargil helehall memm, kartulikorv ja valge kauss... Memm on kirjade järgi Magda. Kutsutakse Mahta. Mina nimetasin ta Valgeks Rahuks. Pere koguneb kööki. Käib elav arutelu. Memm püsib rahulik -tõsine nagu ikka. Teadlik, et teeb õiget asja õiges kohas. Aeg liigub omasoodu. Arutelu vaibub.Väärikalt peatudes igal sõnal kostab memm:SEE ON SEE AEG. Ajad ajaks. Söök talu köögilaual aurab igal lõunasel ajal.